Kohtuveskid on suutnud siiski kaks sõkalt teradest välja jahvatada – liigne uudishimu kinnisvaraturul toimuvasse maksis kurjasti kätte. Teise kahe kange puhul ei suudetud esimese hooga immuunsusekilbist läbi murda, kuid kolmas võim pureb esimese võimu kallal armutult edasi. Ühele kirjapiilurile lõid valijad hingekella, teine valmistub luigelauluks kõrgeima kohtukulli ootuses.
Suure erandina on ette tulnud vabatahtlikult sunniviisilist tooli vabastamist – elamisload käes, võib jälle lihtrahva seas elada. Mõni rahva lemmik on suurema kogemuste pagasiga oma liistude juurde tagasi astunud, jättes mandaadiandjad pika ninaga.
Seega, lihtsalt spiikri haamrilöögiga ei saa rahva poolt väljavalitut tagasi lihtrahva sekka saata. Said mandaadi – kanna oma risti ise! Ja kannavad, kasvõi mustavärvi linnamaasturis, üks isegi kahes isejuhitavas autos korraga.
Neljanda võimu - ajakirjanduse puhul on olukord märksa lihtsam. Sihtmärki tänitatakse ja tümitatakse seni, kuni vaesel patusel saab hing täis ja paneb ise lahkumisavalduse lauale.
Just sellise aplombika mahavõtmisega sai ajakirjandus hakkama kunagise justiitsministri kohalt kangutamisel - lihtsalt ei lastud inimesel rahulikult tööd teha. Selles häbiväärses loos oli oma süü ka Euroopa Liidul – oleks Komisjon jõudnud selleks ajaks kehtestada ettenähtud kilekoti maksu, poleks nii piinlikku lugu ehk juhtunudki.
Kõige rohkem kirgi kütnud näidishukkamise pani aga toime äsja kehtima hakanud viies võim – sotsiaalmeedia.
No pidi siis elukogenud rahandusminister öisel ajal, närvilises olekus oma arvuti peale vihastama, hakates seda näppima. Kujutan ette, kuidas ta oma kolleegide keskel võis kostitada «sisserändaja poega» veelgi vängemate sõnadega, kuid need ei olnud must-valgel kirjas ja mitmekordne minister käinuks senini ringi rahandusministri pagunitega.