Eerik-Niiles Kross: Eesti vastutab ka okupatsiooni ajal võidelnud veteranide eest

Eerik-­Niiles Kross. Foto: Peeter Langovits

Umbes nädal tagasi ilmus Postimehes lakoonilisevõitu uudis pealkirjaga «Õiguskantsler: Eesti ei vastuta okupeerinud riikide otsuste eest». Sisusse süvenamata saaks ju selle väitega nõustuda, ent ajalugu räägib millestki muust, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Olen isegi kasutanud argumenti, et Eesti okupantide otsuste eest ei vastuta. Kasutasin seda näiteks 1991. aastal inglastelt Eesti vabariigi kulda tagasi nõudes, kui inglased üritasid (mitte küll ülemäära visalt) pugeda vabanduse taha, et «briti alamatelt konfiskeeriti N Liidu ajal Eesti territooiumil hulk vara, mis tuleks nüüd Eesti kullaga kinni maksta». Eesti delegatsiooni vastus oli väga lühike: Eesti vabariik ei ole Briti alamatelt kunagi varasid konfiskeerinud ega natsionaliseerinud, kui soovite selles küsimuses läbi rääkida, siis pöörduge venelaste poole.

Eesti lähtus kulla tagasinõudmisel meie riikluse põhipostulaadist: 1991. aastal taastatud Eesti vabariik on sama riik, mis 1918. aastal loodi ja on juriidiliselt kestnud läbi Nõukogude ja Saksa ebaseaduslike okupatsioonide. See on sama riik, mille legaalset olemasolu on läänemaailm katkematult tunnustanud.

Ent õiguskantsler kasutab seda argumenti hoopis teises kontekstis. Nimelt on Vigastatud Sõjameeste Ühing palunud õiguskantsleril hinnata, kas Eesti Teise maailmasõja veteranide väljajätmine Eesti veteranipoliitikast tulenevatest hüvedest on nende diskrimineerimine võrreldes veteranidega, kes võidelnud iseseisvuse taastamise järgsel ajal näiteks Iraagi, Afganistani jne sõdades.

Teise maailmasõja ajal oli olemas Eesti vabariik

Õiguskantsleri kantseleis koostatud kiri vigastatud sõjameestele ütleb üksluiselt: «II maailmasõja lahingutes osalemist või mitte osalemist Eesti vabariik ei otsustanud. Sellised otsused langetasid Eestit okupeerinud riigid ning seetõttu on keeruline seada Eesti riiki vastutavaks kaasnenud tagajärgede eest – ka tagajärgede eest sõjas osalenute elule ja tervisele.»

Eesti Leegioni piirikaitseüksuse sõdur (Paide, 1944. aasta). Foto: Foto: SA Ajakeskus Wittenstein/Järvamaa muuseumi kogu

 

Juura on muidugi kummaline asi ja mõnikord ei tähenda õigus õiglust. Kuid vähemasti ajalooliselt on õiguskantsleri väide vale.

Juura on muidugi kummaline asi ja mõnikord ei tähenda õigus õiglust. Kuid vähemasti ajalooliselt on õiguskantsleri väide vale. Täpsemalt on ajalooliselt väär väide, nagu polnuks okupatsioonide ajal juriidiliselt edasi kestnud Eesti vabariigil Eesti 1941. aasta Suvesõja ja 1944. aasta kaitselahingutes osalemise otsustega midagi pistmist.

Õigusliku järjepidevuse printsiip (mille ülekinnitamisega algab näiteks otsus Eesti riiklikust iseseisvusest 20.08.1991 ja mis on põhiseaduse preambulast tulenevalt põhiseaduslik) määrab üheselt, et Eesti vabariik eksisteeris de jure ka pärast 17. juunit 1940. Vastavalt on Eesti Vabariigi territooriumil ja Eesti kodanike suhtes okupatsioonivõimude poolt langetatud rahvusvahelist õigust rikkuvad otsused õigustühised.

Eesti kodanike tegevust saab Eesti vabariigi vastutust määratledes hinnata ainult enne okupatsioone kehtinud seaduste, okupatsiooni ajal langetatud Eesti seaduslike esindajate otsuste ja rahvusvahelise õiguse alusel. Siinjuures ei pea ma silmas okupatsioonivõimude tsiviilõiguslikke või poliitikaväliseid kriminaalõiguslikke otsuseid, mida üldiselt on Eesti vabariik lugenud kehtivaiks. Näiteks Nõukogude kohtute otsused tavaliste mõrvarite ja varaste süüdimõistmiseks on kehtivad ka Eesti vabariigi silmis.

Eesti kodaniku kohus

Kuid küsimuses, kas Eest vabariik on seotud Eesti kodanike osalemises Teise maailmasõja lahinguis, vaatame kõigepealt, mida ütles sõjategevuses osalemise kohta Eesti seadus kuni 1940. aastani.

Eesti 1938. aasta põhiseaduse paragrahv 8 ütleb: «Iga Eesti kodaniku ülimaks kohuseks on olla ustav Eesti riigile ja põhiseaduslikule korrale». Mobilisatsiooni kuulutas põhiseaduse järgi välja vabariigi president, kelle ülesanded läksid alates 17. juunist 1940 üle peaministrile, kuivõrd president oli sellest ajast Nõukogude okupatsioonivõimude kontrolli all ja õiguslikus mõttes tegutseisvõimetu. Peaminister oli sel ajal professor Jüri Uluots.

See ei ole mingi tagantjärele konstrueeritud õiguslik trikk. Juba 1941. aasta suvel esitas Uluots kui Eesti riikluse õiguslik kandja sakslastele memorandumi Eesti iseseivuse taastamisest järjepidevuse põhimõtte alusel. Sakslased lükkasid selle mõistagi tagasi.

Peaaminister Uluots oli Saksa okupatsiooni ajal seega seaduslik Eesti riigipea. Tema poolt 18. septembril 1944 välja kuulutatud Otto Tiefi valitsust tunnustab Eesti vabariik täieõigusliku ja seadusliku Eesti valitsusena, mille tähtsust ja tähendust ei jäta riigijuhid üle kinnitamata ühelgi tähtpäeval.

Seda kõike teab muidugi ka õiguskantsler, ja tema kantselei. Õiguskantsleri kodulehelt leiame näiteks sellise teate: «Õiguskantsleri funktsiooni täitmine ei katkenud Saksa ega ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Peaminister Jüri Uluots moodustas 18. septembril 1944. aastal Eesti Vabariigi valitsuse, mille koosseisu kuulus ka õiguskantsleriks nimetatud Richard Övel».

Küsimuse üle, kas õiguskantsleri funktsiooni täitmine Saksa okupatsiooni ajal katkes või mitte, võiks isegi vaielda. Ent tõdemuses, et Eesti vabariigi peaministril oli põhiseaduslik õigus langetada otsuseid, mida Eesti vabariik ka täna tunnustab, paistab meil õiguskantsleriga erimeelsus puuduvat.

 

Tartu Ülikooli õigusteaduse professor Jüri Uluots oma kabinetis. 1930ndate algus. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Peaminister Uluotsa otsus

Saksa okupatsiooni ajal langetas seega Eesti vabariigi eest otsuseid Uluots, peaminister presidendi ülesannetes. 1944. aasta suvel lisandus veebruaris moodustatud nn Eesti Rahvuskomitee, mis pärast mõningaid erimeelsusi asus peaminstrit nõustavasse rolli. Rahvuskomiteesse kuulusid kõigi sõjaeelse Eesti parlamendierakondade esindajad ning Otto Tiefi valitsuse väljakuulutamine oli sisuliselt Rahvuskomitee põranda alt väljatulek.

Eesti kodanikud sõdisid Teises maailmasõjas Eesti pinnal kahel korral. 1941. aasta suvel peetud nn Suvesõjas, mis oli sisuliselt Nõukogude okupatsiooni vastane relvastatud ülestõus.

Selle tegevuse legitiimsust kinnitas peaminister Uluots oma 1941. aasta avaldustes. Professor Lauri Mälksoo on Suvesõja kohta kirjutanud niimoodi:

«1941. aasta suve sündmused Eestis, mis kaasnesid Wehrmacht’i lähenemisega NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti piiridele, näitasid veelkord, kui alusetu oli Nõukogude teooria, nagu astunuks Eesti rahvas NSV Liitu vabatahtlikult. Lõuna-Eestis õnnestus metsavendadel 1941.a suvesõja käigus võim vahetult enne sakslaste tulekut lühikeseks ajaks üle võtta. Iseseisvusaegsete kohalike omavalitsuste tööleasumisega taastati iseseisva Eesti Vabariigi «atribuute». Iseseisva riigi tõelise taastamiseni 1941.a suvel siiski ei jõutud. 1941 aasta suvel loodud Omakaitse üksuste komandörid tegutsesid Eesti seaduste ja kaitseväe määrustike alusel, vabastatud omavalitsused heiskasid Eesti lipud ja dokumente väljastati Eesti vabariigi nimel. Oodati Uluotsa poolset valitsuse väljakuulutamist.»

Et 1941. aastal oli Eesti kodanike sõjategevus Nõukogude okupatsiooni vastu võitlus Eesti Vabariigi ja ei millegi muu eest. on sedastanud ka Riigikohus. Mitmetes otsuses on Riigikohus leidnud, et «Metsavendade võitlus 1941.a. suvel nõukogude võimu vastu ning Omakaitse tegevus sõjaolukorras oli kooskõlas Eesti vabadusvõitluse eesmärkidega.» ja et see «oli võitluseks Eesti vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.»

 

Tegutseti Eesti vabariigi huvides

Kas see tähendab, et Suvesõja veteranide ees on Eesti vabariigil vastutus? Õiguslikult võib siit riik muidugi ennast välja vingerdada, sest sõjategevust alustati enamasti omaalgatuslikult. Ent ei Uluotsal siis ega riigikohtul nüüd pole kahtlust, et tegutseti nimelt Eesti vabariigi, mitte ühegi okupeeriva riigi huvides.

Teist korda sõdisid Eesti kodanikud Eesti piirides 1944. aastal. 1. veenbruaril kuulutasid sakslased välja mobilisatsiooni, et tuua Eesti mehed piirile jõudnud Punaarmee vastu. Eelnevad mobilisatsioonid 1942. ja 1943. aastal olid sakslastel siin maal suurel määral ebaõnnestunud. Seda põhiliselt põranda all tegutsevate Eesti seaduslike võimuesindajate vastuseisu tõttu. 

Peaminister Uluots ja Eesti poliitiliste jõudude esindajad olid seni võtnud seisukoha, et Eesti kui neutraalne riik ei toeta ebaseaduslikku Saksa mobilisatsiooni. Veebruarimobilisatsiooni väljakuulutamise järel pidas Uluots taas konsultatsioone ja otsustas peaministrina mobilisatsiooni toetada. 7. veebruaril peetud raadiokõnes kuulutas ta sisuliselt mobilisatsiooni Eesti mobilisatsiooniks öeldes: «Toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Arvan, et ainult sel viisil on eestlastel oma jõududega võimalik oma maad ja rahvast kaitsta.»

Muide, ka seesama «otsustamise» küsimus tuli Uluotsa raadiokõnes ette. Nimelt ütles ta küsimuse peale, kas ka väikerahvad saavad suurte sõjas midagi otsustada nõndaviisi: «Täiesti kindlasti on eesti rahvas oma praegusel saatusraskel ajal oma saatuse kaasotsustaja ja ka rahva iga liige on kaasotsustaja.»

Professor Lindmäe on veebruarimobilisatsiooni õiguslikult hinnanud niivisi:

«Oma sisult oli sel puhul tegu mobilisatsiooni väljakuulutamisega peaministri poolt, kes täitis presidendi ülesandeid. Selles osas ei olnud prof J. Uluotsa võimu teostamine Saksa okupatsiooni tingimustes takistatud. Siinjuures ei ole määrav, et Eestis sellal de facto kehtivas õiguskorras ei saanud peaminister presidendi ülesannetes täita riigikaitse kõrgeima juhina oma volitusi täies ulatuses: anda riigikaitse ja relvastatud jõudude alal põhiseaduses ettenähtud õigusakte. Ta tegi seda ulatuses, mis oli okupatsiooni tingimustes võimalik».

Mõned õigusteadlased on küll leidnud, et 1944 a mobilisatsiooni n.ö. omaksvõtt võib rahvusvahelise õiguse mõttes tuua kaasa mitmesuguseid keerukaid lisajäreldusi, näiteks tõdemuse, et Eesti astus Venemaaga sõtta, ent siseriikliku õiguse mõttes ei ole võimalik riiklikku järjepidevust vaidlustamata vaidlustada Uluotsa pädevust see otsus langetada. Eesti kodanikud käsitlesid mobilisatsiooni Eesti mobilisatsioonina ning täitsid sõtta astudes kodanikena oma kohust Eesti vabariigi ees.

 

Eesti võimuesindajad toetasid mobilisatsiooni

Eesti kodanikke kutsus «paratamatus koostöös sakslastega» korduvalt relvavõitlusele üles ka Eesti Rahvuskomitee, näiteks oma korralduses nr. 2 augustis 1944, kus otsesõnu nimetati lahingusse astumist võitluseks Eesti Vabariigi eest.

«Vabadussõda jätkub praegu. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi.» ütles augustis 1944 peaminister Uluots.

Tiefi valitsuse sisekaitse ülem Juhan Reigo, tänapäeva mõttes siseminister, ja Eesti kehtiva riikliku positsiooni kohaselt riigivõimu seaduslik esindaja esitas Eesti vabariigi positsiooni 1944. aasta augustis niimoodi:

«Meie oleme toetanud väljakuulutatud mobilisatsiooni, oleme algatanud ja aidanud teostada Eesti vabatahtlikkude tagasitoomist Soomest... Meie ei ole ennast poliitiliselt Saksamaaga sidunud.

Meie käed on poliitiliselt vabad ja meie võime end sakslastest lahti raputada siis kui selleks on saabunud soodus moment... Olukord on siin äärmiselt raske ja komplitseeritud selles mõttes, et olude sunnil peame olema sõltuvad võõrast, meile ilmavaatelt täiesti vastuvõtmatust vaenulikust võimust, kelleta meie praegusel hetkel paraku läbi ei saa... Nõukogude Vene ei tunnustaks meid iseseisva riigina ka siis, kui meie siin alustaksime võitlust Saska vägede vastu, vaid okupeeriks Eesti kui Venemaa osa... EVR on kujunenud selleks keskseks organiks kelle ümber on koondunud kõik poliitlised rahvuslikud ringkonnad ja kes juhib võitlust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest.

Meie poliitlise hoiaku suhtes ei ole eesti rahvuslikkude ringkondade keskel tekkinud mingisuguseid lahkaravamusi. Ainult sakslaste ja kommunistide käsilased on nende suhtes teisel arvamisel.»

Eesti vabariik ei vastuta tõepoolest teda okupeerinud võimude otsuste eest. Eesti Vabariik vastutab aga oma seaduslike esindajate poolt Eesti vabariigi eest tehtud otsuste eest. On vaieldamatu, et Eesti vabariigi seaduslikud esindajad otsustasid 1944. aastal Eesti kodanikud üles kutsuda Teise maailmasõja lahingutes osalema. Nad tegid seda raske südamega keerulisel ajal. Me võime vaielda kas nad tegid õigeid otsuseid. Aga kui me tahame jatkuvalt hoida õigusliku järjepidevuse põhimõtet, siis ei saa me vaielda küsimuse üle, kas neil oli selleks seaduslik õigus.

Sellega ei taha ma öelda, et Eest peaks ilmtingimata rakendama Teise maailmasõja veteranidele sama poliitikat, mida missiooniveteranidele. Usaldan õiguskantsleri hinnangut, et veeranipoliitika ei diskrimineeri II maailmasõja veterane põhiseaduse mõttes. Kuid sellele hinnangule jõudmise põhiargument on irrelevantne. Asjaolu, et Eesti ei vastuta okupatsioonivõimude otsuste eest ei puutu asjasse. Eestil on oma veteranide ees vastutus ja mitte ainult moraalne, vaid ka õiguslik. Eesti peab tunnustama kõiki ja vastutama kõigi ees, kes on Eesti eest sõdinud.