Paljusid riigikogu liikmeid paistab ilmselgelt häirivat, et ajakirjandus tegeleb kuluhüvitiste teemaga. Kuid Eesti on parlamentaarne riik ja Toompeale valitud esindajate käitumine pole paraku pika aja vältel kuigivõrd muutunud. Riigikogu eri koosseisud pole suutnud või tahtnud küsimust avalikkust rahuldaval viisil lahendada.
Kolmapäeval kuluhüvitiste teemat arutav riigikogu vanematekogu peab jõudma selgusele, kuidas kuluhüvitisi, mida kehtiva korra kohaselt on riigikogu liikmel õigus saada 30 protsendi ulatuses liikme ametipalgast, reguleerida nii, et iga natukese aja tagant ei leitaks end häbipostis. Lõppude lõpuks peaks ju piinlik olema.
Autoliisingud pereliikmetele, pillavalt luksuslike sõidukite liisingud, arusaamatud tšekid… Kui vaadata tänases Postimehes avaldatud artiklit, kus rahvaesindajad ise praegust süsteemi hindavad, saab taas kord selgeks, et seisukohad kuluhüvitiste osas ei jookse mööda saadikurühmi, värskeid ega kogenud riigikogulasi, maailmavaateid. Probleem on üksikute inimeste suhtumises, aga paraku määrib see tervet 101-liikmelist esinduskogu.
Riigikogu ei võtnud vastu eelmise koosseisu ajal koostatud eetikakoodeksit. Mullu detsembris kiitsid riigikogu juhatus ja fraktsioonide esindajad siiski heaks riigikogu liikme hea tava, mis sätestab parlamendisaadikute käitumisreeglid. Muu hulgas öeldakse selles dokumendis: «Riigikogu liige kasutab riigi vara säästlikult ja otstarbekalt, vältides raiskamist ja tarbetut raha kulutamist.»
Avalikkus mõistab esinduskulude hüvitamise vajadust, muu hulgas ka tööalaseid sõite, kuid ei suuda mõista inimeste ebavõrdset kohtlemist.
Miks siis ei kutsu näiteks juhatus või fraktsioonijuhid saadikuid korrale, kui eetika ja eneseväärikusega on asjad kehvasti, nagu avalikuks saanud Mihhail Stalnuhhini juhtumi puhul, kus saadiku liisitud autot kasutab tema abikaasa. Samalaadseid näiteid on varem pakkunud Robert Lepikson, Janno Reiljan. Miks need lood ikka ja jälle korduvad?
Avalikkus mõistab esinduskulude hüvitamise vajadust, muu hulgas ka tööalaseid sõite, kuid ei suuda mõista inimeste ebavõrdset kohtlemist. Sellele on skandaalsete liisingutega seoses viidanud ettevõtjad. Seadusandja püüab vältida liisingutega seotud maksupettusi eraettevõtluses. Ettevõtja saab tööautot kasutada 335 euro ulatuses maksuvabalt – seda juhul, kui töötaja peab sõidupäevikut. Ühest küljest riik reguleerib kõvasti, samal ajal reguleerijad ise, rahva esindajad, otsivad JOKK-skeeme.
Naaberriikides kehtivad kohati üpris keerulised saadikute sõidukulude hüvitamise mehhanismid. Kuigi ülereguleeritust tasuks põhimõtteliselt vältida, pole vanematekogul tõenäoliselt teist teed, kui autoliisingu piirid selgelt paika panna. Ka seda on varem tehtud, kuid miskipärast pole süsteem püsima jäänud. On viimane aeg see häbipost ometi kord likvideerida.