Eesti Väitlusseltsi tegevujuht Herman Kelomees analüüsib tänases kolumnis Keskerakonna aktsiooni, millega kogutakse allkirju ametist tagandatud Tallinna linnapea Edgar Savisaare toetuseks.
Väitlusseltsi kolumn: rahvamees Edgar ehk kuidas argumentide puudumisel end kehtestada
/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)
9. oktoober 2015, 18:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Savisaare toetuseks on kogutud 3500 allkirja. Väidetavalt korraldab Keskerakond seda tõestamaks, et ametist tagandatud linnapea rahva mandaat on endiselt tugev. Siin on tegemist lihtlabase teema kõrvale juhtimisega faktilt, et Savisaar on saanud kahtlustuse, mille süüdistuseni jõudmise või mittejõudmise otsustab prokuratuur ning mille jõudmise või mittejõudmise omakorda süüdimõistva kohtuotsuseni otsustab kohus.
Rahva mandaat ei puutu absoluutselt asjasse, sest seaduse silmis on kõik võrdsed, olenemata sellest, kas ta on saanud valimistel 40 000 häält või mitte ühtegi. Sellist demagoogiavõtet nimetatakse argumentum ad populum. See on argument, mille kehtivust üritatakse tõestada sellega, et sellel argumendil on rahva toetus.
Eesti Väitlusseltsi missiooniks on saavutada olukord, kus ühiskondlikus arutelus pääseb maksma tugevam argument, mitte tugevama argument. See tähendab muuhulgas, et tugevat argumenti ei tee nõrgaks vähene rahva toetus ning et nõrka argumenti ei tee tugevaks suur rahva toetus.
Ühiskonnad, kus maksavad tugevama argumendid, on näiteks diktatuurid. Diktataatori argument maksab, olgu see tugev või nõrk. Sama võib juhtuda ka liberaalsetes demokraatiates. Kui austada liberaalse demokraatia mõtet tema euroopalikus tähenduses, siis ei tohiks sellises ühiskonnas olla kohta olukorrale, kus suur rahvahulk toetab nõrka argumenti ning seetõttu pääseb see maksma. Kui see suur hulk peaks ületama enamuse piiri, võib sellist olukorda nimetada ka enamuse türanniaks ning sellisel juhul ei räägi me enam liberaalsest, vaid majoritaarsest demokraatiast ning selline ühiskonnakorraldus Eesti põhiseadusele ei vasta.
Keskerakonna käitumist võib võrrelda Varro Vooglaiu ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni kaitseks käitumisega. Mõlemad üritavad tugevate argumentide puudumisel kehtestada ühiskonnas enda seisukohta demagoogiavõtte argumentum ad populum ehk rahvamehe argumendi abil. Kuna tugevamat argumenti pole võtta, peab lihtsalt argumendi esitaja iseennast tugevaks muutma näidates, et ta on rahvamees ja et tema najal vaid seisab see terve tsirkus koos.