Seadustega sätestatud töökohustus iseloomustas Nõukogude režiimi kogu tema eksistentsi kestel. Töökohustuse rikkujad tembeldati «parasiitideks» ja nende jälitamine ning karistamine oli miilitsa ja kohtute rutiinne töö, kirjutab ajaloolane Indrek Paavle värskes Tunas.
Parasiitide vastane võitlus käis kahes liinis: töökohustuse täitmise kontroll koos «mittetöötava elemendi» karistamisega ning töödistsipliini kontroll koos selle rikkujate karistamisega. Seega olid sihtgrupid ühelt poolt hulkurid ja kerjused, teiselt poolt tööle hilinejad, praagitootjaid jne.
1950. aastate lõpust liigitati parasiitide sekka ka nn mittetöisest tulust elatujad, kes riigitöö kõrval või asemel üritasid tegeleda Nõukogude riigis keelatud eraettevõtlusega. NSV Liidus tuli ette ka juhtumeid, kus kõnealuse tööõiguse sätteid rakendati poliitilisel eesmärkidel, kiusates taga režiimile tülikaid inimesi.
Unifitseeritud ja demokraatliku tsentralismi põhimõttel toimivas Nõukogude võimumehhanismis oli töö- ja sotsiaalvaldkondades liiduvabariiklikul tasandil suhteliselt rohkem võimu. See annab põhjuse otsida regionaalseid erinevusi võitluses «parasiitidega» Eesti NSV näitel.
Parasiitide vastane võitlus toimus kampaaniatena, millest suuremad jäid Stalini aega. Elanikele kehtis sunnismaisus, kus ilma loata töökoha vahetamine oli karistatav ning võis lõppeda vanglakaristusega. See praktika jõudis arvestatavas ulatuses Eestisse 1940. aastate lõpul ja kuni 1956. aastani karistati umbes 8000 inimest, kellest umbes 2000 pandi vangi.
Hruštšovi valitsusaeg tõi parasiitide vastasesse võitlusse uued meetodid, mis sihtgrupile võis tähendada sundasumisele saatmist. Otsustusmehhanismi andmine kohalike võimuorganite pädevusse tähendas, et nüüd ei saanud inimesi enam saata Siberisse nagu varem. Hruštšovi kampaania jooksul saadeti Eestis asumisele umbes 800 inimest, kellest umbes 300 pandi tööst keeldumise või väljasaatmispaigast põgenemise eest vahepeal lisaks ka vangi.
Pärast 1966. aastat muutus parasiitide vastase võitluse korraldus vaid detailides. Parasiitluse paragrahvide alusel karistati Eestis kriminaalkorras aastatel 1966–1990 vähemalt 3000 inimest.
Parasiitluse seaduste ja kriminaalkoodeksi vastavate paragrahvide rakendamisest poliitilistel põhjustel pole Eestis peaaegu üldse näiteid. 1960. aastatel, kui Jossif Brodskit ja teisi režiimikriitilisi vene intellektuaale parasiitluses süüdistatuna represseeriti, polnud Eestis dissidentlust veel õieti olemas. Hilisemast ajast on teada vaid üksikuid näiteid, mis on käsitletavad usuvabaduse piiramisena, mida rahvusvaheline õigus käsitleb inimõiguste rikkumisena.
Nõukogude töökohustuse täitmiseks rakendatud sunni- ja karistusmeetmete vastuolu rahvusvahelise õigusega tunnistasid mõnikord ka Nõukogude juristid, aga inimõiguste kaitse seisukohalt on kaasaegses rahvusvahelises õiguses lubamatu juba üldine töökohustus iseenesest.
Parasiitide vastane võitlus rikkus inimõigusi ja põhjustas kannatusi tuhandetele inimestele, kuid ei lahendanud ühtegi probleemi. Töödistsipliin ei paranenud, vaid vastupidi. Igas ühiskonnas on inimesi, kes ei viitsi tööd teha. Kuskil jäetakse nad iseenda hooleks, kuskil püütakse neid aidata, kuskil – nagu üldist töökohustust rakendanud NSV Liidus (ja teisteski 20. sajandi totalitaarsetes režiimides) – püüti neid tööga «ravida» ja ravile allumatuid ühiskonnast isoleerida.
Probleemide põhjusteni ei mindud ega saanudki minna, sest see eeldanuks kogu ühiskonnakorralduse ja majandussüsteemi likvideerimist. Ja nagu me ajaloost teame – kohe kui seda ettevaatlikult teha püüti, kukkus kogu süsteem kiiresti kokku.
Indrek Paavle täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna tänavusest 3. numbrist.
