Mai kooli 1.d klass täidab ülesannet tahvelarvutis. FOTO: Erakogu

Ilmselt on enamik meist kogenud õpilaste rõõmuhõiset pärast õpetaja sõnu: «Täna olite väga tublid ja kodutööd ei jää!», kirjutab Õpetajate Lehes Tallinna ülikooli Kasvatusteaduste instituudi dotsent Katrin Poom-Valickis.

Tasub aga mõelda, mis sõnumi me sellisel moel õppijatele anname. Selgub, et kodutöö on karistus. Seega võiks endalt õpetajana kõigepealt kriitiliselt küsida, mida saaks teha teisiti, et kõik vajalik omandataks juba tunnis ning koju poleks vaja lisatööd anda. Ja kui kodutöö anda, siis kuidas muuta see motiveerivaks ning õppimist toetavaks.

2014. aastal Eestis läbi viidud uuringu põhjal peab valdav enamus kodutöid pigem oluliseks. Suurem osa õpetajaid annab kodutöid selleks, et õppija klassis õpitut kodus harjutaks. Samas on kodutööde kaudu võimalus õppetööd diferentseerida, arvestada õppijate huvide ja eripäraga ehk lisaks pelgale harjutamisele võiks iseseisev õppimine kanda ka teisi eesmärke.

Abiks võib siin olla Cathy Vatterotti raamat «Rethinking Homework: Best Practices That Support Diverse Needs» (2009), kus ta soovitab kõigepealt mõelda kodutöö eesmärgile ning lähtuvalt sellest valida sobivad ülesanded. Ta jagab kodutööd nelja gruppi.

Etteõppimine

Oleme harjunud andma kodutööd selleks, et õppija iseseisvalt harjutaks, kuid ei ole just väga tavapärane, et kodutööks antakse lugeda, uurida midagi, mida ei ole veel klassiruumis õpitud. Samas on just selline kodutöö väga hea õppijate individuaalse eripära ja huvidega arvestamiseks, huvi tekitamiseks ning teemaga sügavuti tegelemiseks.

Etteõppimise ülesanne võib olla peatüki läbilugemine, video vaatamine koos lugemisel-vaatamisel tekkinud küsimuste kirjapanekuga või lühikokkuvõtte tegemisega. Samas võib lihtsalt paluda õpilastel panna kirja kõik, mida nad antud teemast juba teavad, ja küsimused, mida nad tahaksid teada näiteks seoses bakterite teemaga. Etteõppimise ülesanne võib olla ka väike uurimus, et tekitada teema vastu huvi. Näiteks kirjeldada oma lähedaste silma- ja juuksevärvi eelseisvaks geneetikatunniks.

Arusaamise kontrollimine

See on väärtuslik kodutöö liik, neis ülesannetes peab õppija demonstreerima sisu sügavamat mõistmist, mitte lihtsalt tunnis õpitut rakendama. Näiteks võib matemaatikas paluda pärast probleemülesande lahendamist selgitada samme, mida ülesande lahendamisel tehti, et näha, kas õppija on mõistnud, kuidas probleemülesandeid lahendada. Loodusainetes paluda selgitada vaadeldud katset (mis ja miks toimus?) või kirjandustunnis leida ja selgitada tekstis kasutatud kirjanduslikke kujundeid.

Harjutamine

Kõige tavapärasem kodutööde eesmärk on harjutada tunnis õpitud oskusi, olgu selleks siis arvutamine või uute sõnade, mõistete, valemite meeldejätmine. Kuigi harjutamine on oskuste omandamisel ja vilumuse tekkimisel väga oluline, tuuakse välja kolm viga, mida õpetajad seda tüüpi kodutöid andes tihti teevad.

Esiteks, kodutööd andes peab olema kindel, et õppijad on võimelised antud ülesannet iseseisvalt täitma ehk õpetajal peab olema selge ülevaade, et koduse ülesande täitmiseks vajalikud pädevused on tunnis piisaval tasemel omandatud. Teiseks peaksime enne kodutöö andmist kontrollima, et õpitu olemust on õigesti mõistetud. Kui seda ei tehta, on oht, et õppija võib harjutada valesti või hoopis kinnistada väärarusaamu. Kolmandaks on hajutatud praktika parem kui ühekordne suuremahuline harjutamine. Ehk õpilasel võib küll olla vaja ühe matemaatikatehte omandamiseks harjutada seda 50 korda, kuid see 50 korda ei pea toimuma ühel õhtul. Oluline on hajutada kordamine ja harjutamine pikemale perioodile ehk seostada uut osa õppides varemõpituga ning tuua sisse ülesandeid, mis nõuavad varemõpitu meeldetuletamist ja rakendamist.

Ümbertöötamine

Need on kodutööd, kus soovime, et õppijad reflekteeriksid arusaamu, mille üle klassis diskuteeriti, mõtleksid uusi küsimusi, mida teema kohta küsida, rakendaksid õpitud oskusi ja teadmisi, sünteesiksid informatsiooni või demonstreeriksid n-ö suure pildi nägemist. Seda tüüpi kodutööd on tihti pikemaajalised projektid. Näiteks kokkuvõtete tegemine teema põhimõistetest, poeemi kirjutamine või matemaatika- ja füüsikateadmiste kasutamine rulapargi planeerimisel.

Seega, kui kodutöö anda, tuleb läbi mõelda, mis on selle eesmärk ja milliseid oskusi või teadmisi peab õppija ülesannet täites omandama. Kas kodutöö peab toetama meeldejätmist, mõistmist või oskust õpitut rakendada või soovime ülesande kaudu mõjutada hoopis õppija hoiakuid. Definitsioonide või mõistete väljakirjutamine tekstist, maakaardi värvimine võivad tunduda küll täiesti sobivad kodutööd, kuid küsitav on, kas need ülesanded aitavad õppijal tegelikult õppida.

Sama küsimus tekib kodutööde puhul, mis võivad tunduda toredad ja õppijatele meeldivad, kuid mille akadeemiline väärtus on küsitav. Mis eesmärki täidab õppimise seisukohast näiteks tähesegadikust sõnade või mõistete otsimine? Millist tõendusmaterjali me õppimise kohta selle ülesande lahendamise kaudu saame?

Uuringud on ka näidanud, et kodutööde kvaliteet mõjutab õppija pingutust ning motivatsiooni kodutöid teha. Kui kodune ülesanne ei paku huvi ega esita õppijale parajat väljakutset ning seda tehakse kohusetundest, heakskiidu saavutamise nimel või karistuse hirmus, siis ei toeta see õppimist. Samas, kui õppijad lahendavad õppeülesandeid huvi, naudingu ning eesmärgiga õppida ja mõista, töötavad nad mõtestatumalt, reguleerivad oma õppimist, saavutavad paremaid tulemusi ja omandavad materjali paremini.

Kuidas valida?

Koduste ülesannete valikul, kui neid on tõesti vaja anda, võiks õpetajana silmas pidada järgmist:

  • Mõelge läbi kodutöö eesmärk ja olge valmis seda õppijatele selgitama.
  • Looge või valige ülesanne, mis aitab neid eesmärke parimal moel saavutada ning pakub õppijatele piisavat väljakutset, toetab mõtlemist ja teadmiste-oskuste integreerimist.
  • Varieerige ülesandeid ehk ärge pakkuge kogu aeg sarnaseid.
  • Pakkuge ülesandeid, mis võimaldavad muuta õppimise personaalseks ehk arvestavad õppijate huvide, oskuste ja vajadustega.
  • Püüdke ülesanded muuta eluliseks ehk siduda igapäevaeluga, päevakajaliste teemadega, autentsete probleemidega.
  • Andke kodutöid sobivas mahus! Aineid on palju ja meie õpilaste tööpäevad on tihti pikemad kui nende vanematel.

Kuigi kodused ülesanded võimaldavad rakendada individualiseerimist, ainete lõimingut ja õpilaste koostööd, oli vaadeldud tundides tavapärane, et kogu klassile anti koduseks tööks sama ülesanne. Vaid kolmel juhul said personaalse kodutöö õpilased, kes tunnitööd valmis ei jõudnud, ning eraldi lisaülesanne oli laulukooris osalejatele. Koostöö- või paaristöövõimalusi vaadeldud tundides antud kodutööde puhul õpetajad ei pakkunud.

Samas ütles üle poole küsimustikule vastanud õpetajatest, et annavad kodutööde tegemisel valida. Vaadeldud tundides see paraku ei peegeldunud. Valida saab õpetajate sõnul näiteks koduste ülesannete teemat, ülesandetüüpi, raskusastet, mahtu või esitamise vormi.

Et koduste tööde individualiseerimine ei ole tavapärane, peegeldus ka küsimustikust. Üle poolte õpetajatest ei individualiseeri enda sõnul koduseid ülesandeid. Need õpetajad, kes ütlevad, et individualiseerivad kodutöid, toovad individualiseerimise all välja, et kodutöö jääb neile, kes klassis ülesandeid valmis ei jõua, või antakse tublimatele täiendavaid raskemaid ülesandeid. Eraldi nimetatakse olümpiaadidel käivate laste ettevalmistamist.

Võimalusi on aga oluliselt enam ja kui endal ideedest puudu tuleb, siis paluge õpilased appi. Miks mitte lasta õppijatel ise lähtuvalt tunnis käsitletud teemast endale kodutöö ülesanne püstitada. Kodutöö võiks olla eelkõige võimalus õppimist, avastamist, uurimist ja koostööd toetada, mitte karistus.