Kairi Kroon: kas teate, mida lasteaiaõpetaja üldse teeb?

Kairi Kroon. Foto: Erakogu

Lasteaiaõpetaja ise on tagasihoidlik, teeb oma tööd armastuse, kohusetunde, suure pühendumuse, uskumatu kannatuse ja hoolimisega ning ei ole üldjuhul häälekalt oma igapäevase töö sisu kusagil kuulutamas. Tal pole selleks aegagi, ta töötab, kirjutab Tapa lasteaia Pisipõnn õpetaja Kairi Kroon.

Olen minagi üks lasteaiaõpetajate seast. Täitsa tavalise väikelinna armsa lasteaia lihtne õpetaja. Õpetajatepäeval tööpäeva lõppedes läbi värviliste sügislehtede saju koju kõndides mõlgutasin mõtteid selle üle, milline siis on minu ja meie roll. Kirjutasin oma arvamuse välja ka sotsiaalmeedias ehk siis Facebookis.

Minu üllatus oli päris suur, kui arvamus nii suure positiivse tagasiside sai. Oli neid, kes soovitasid selle loo avaldamist ka laiemale üldsusele. Kaalusin soovitust ja mõtlesin, et kui nii paljudele meeldis, siis miks mitte!

Haridusminister Jürgen Ligi arvamus teeb haiget. Tema arvamuste põhjal järeldub, et üldjuhul pole lasteaiaõpetajat vajagi, sest eks ta üks ninapühkija ja korravalvur ole ning sellega saavad kõik hakkama.

Viimasel ajal on palju vaieldud selle üle, kes on ikkagi lasteaiaõpetaja. Haridusminister Jürgen Ligi arvamus teeb haiget. Tema arvamuste põhjal järeldub, et üldjuhul pole lasteaiaõpetajat vajagi, sest eks ta üks ninapühkija ja korravalvur ole ning sellega saavad kõik hakkama.

Aga lapsevanem toob oma nutva põnni hommikul lasteaeda, jookseb ruttu tööle, teatab veel käega viibates rühmauksel kiiruga, et palun jälgige, meil on täna paha tuju, meil on nohu ka natuke ja sall jäi koju, meil on veel uni, pidime vara tõusma ja eile kodus korrata palutud näidendiosa me ei jõudnud vaadata. Lasteaiaõpetaja naeratab, võtab jõmmi sülle, kallistab, läheb emale aknale lehvitama koos lapsega, aga ema ei märganudki täna.

Õpetaja kiidab, paitab, lohutab, õpetab, laulab....

Õpetaja lohutab, küllap tal oli kiire, jah kiire, jälle kiire, pühib lapsel nina puhtaks, teeb nalja tuju tõstmiseks, kallistab jälle, julgustab, motiveerib, et lapsele kindlustunnet anda päeva ärkamisse ning vastupidamiseks, sest pikk päev ju ees, aga laps on veel väike ning pikk lasteaiapäev on lapsele nagu raske tööpäev.

Õpetaja võtab paberilehe ja kordab näidendi osa, kiidab, paitab, lohutab. Lisaks õpib ja õpetab, laulab, võimleb, käib lastega teatris, korraldab mängupidusid, ekskursioone, matku, tegeleb erivajadustega lastega. Mida aeg edasi, seda rohkem on käitumisprobleemidega ning kasvatusprobleemidega või kasvatamatuse probleemidega laps lasteaias.  

Õue minnes annab õpetaja lapsele oma salli, sest ema ju palus meeles pidada, et nohu on ja sall jäi kiiruga koju. Õues katsub käsi ja kontrollib, et ikka jalad ei külmetaks, tuletab meelde, et nina nuusata, sätib salli, paneb lahti läinud jopehõlmad kinni.

Söögiaeg, käte pesu, lauakombed, lusikahoid. Magamisaeg, unelaul või muinasjutt, kaisukaru otsimine, nutt, igatsus emme-issi järgi. Õpetaja istub voodi äärele ja jutustab loo oma lapsepõlvest, paitab pead, laps nuuksatab läbi une ja magab.

«..., et teile siia lasteaeda palka maksta»

Ärkamine, õpime riietuma, kas jalg tunneb juba susse, kus vasem, kus parem, jälgime, kas hammas on igemes kõrgem, kui varem, kas nööp läheb kindlamalt kinni ja trukkki. Kammime, teeme patsid, toimetame, mängime, ootame ema-isa. Ema tuleb kiiruga, õpetaja püüab midagi päevatoimetustest vestelda, aga ema on ju väsinud ja tal on kiire, jälle kiire. Ta viskab veel üle õla nalja, et tööl peab ju käima, et «teile siia lasteaeda (tõene jutt mu isiklikust kogemusest selle õppeaasta algusest) palka maksta». Seni küll teadsin, et riik maksab, aga ei hakanud seletama. Kas sel mõtet...

Teine ema tänas päeva eest, see tegi tuju heaks ja andis uueks päevaks jõudu. Päeva lõpus seisan õpetajana tühja rühma uksel, mõtisklen, et kas ikka jõudsin täna kõik plaanitu tehtud ja lastele nii palju tähelepanu kinkida, kui nad vajaksid. Laon asjad kotti: plaanid, päevik täitmiseks, laste individuaalse töö lehed jne. Mõtlen, et kodus teen, siin enam ei jaksa. Pealegi peaks veel raamatukogust läbi jõudma ja tammetõrud ning kastanid ka homseks tegevuseks korjama.

Seistes riidekapi ees haaran mantli ja salli... salli... ah jaa, sall ju läks nohuse lapse kaelas koju. Las ta olla...

Oleks selle olulisi väärtushinnanguid tulvil töö sisu vajalikkuse teadvustamist rohkem, oleks ka austust ja lugupidamist selle töö vastu.

Ja muide, eelnevalt kirjeldasin ühe lapse päevatoimetusi. Minu rühmas on 23 last. Leian, et lasteaiaõpetaja töö sisu on lugematuid kordi enamat kui vaid ninapühkimine või korra valvamine. Oleks selle olulisi väärtushinnanguid tulvil töö sisu vajalikkuse teadvustamist rohkem, oleks ka austust ja lugupidamist selle töö vastu.

Lasteaiaõpetaja amet ei ole vaid amet ega töö, see on kutsumus nagu heaks lapsevanemaks oleminegi. Lasteaiaõpetaja ainuke palve neile, kes meie toimetamisi siiani pealiskaudselt hindavad: väärtustage palun lasteaiaõpetajaks olemise vajalikkust ja tänu tuleb teile järgnevatelt põlvkondadelt!