Sigrid Kõiv

FOTO: SCANPIX

«Meil on rõõm teatada, et järjekordne AS Kuusakoski küünlaümbriste kogumisaktsioon «Küünlaümbriste jaht» on ametlikult avatud! /…/ Auhinnafond on sel aastal väga suur!» kirjutas see metallide taaskasutaja kooli lapsevanemate listis. Eelmisel aastal kogusid Eesti õpilased 1,4 miljonit teeküünlaümbrist, tänavu on eesmärk kaks miljonit. Seda kõike säästlikuma tarbimise ja puhtama looduse nimel, sest alumiinium olevat looduses hävimatu.

Ma olen elektrivalguse veendunud toetaja. Küünal on lahtine tuli, seepärast ohtlik. Küünlavalgus on asjalike asjade tegemiseks liiga pime. Elektrikatkestuse korral on küünal muidugi asendamatu abiline taskulambi otsimisel, kuid teeküünlast pole ka siis kasu – see polegi mõeldud valgustamiseks.

Niisiis põletan ma aastas kuni kolm teeküünalt. Seda on liiga vähe, et mu laps saaks väärikalt kogumisvõistlusel osaleda. Tagavaraplaan on osta poest mitu kotti teeküünlaid ja saata laps nende kestadega kooli. Küünlad panen esialgu kõrvale (äkki läheb tarvis), hiljem viskaksin minema (ei läinud tarvis). Tobe muidugi, aga kui kogu klass kogub, siis ei saa ma oma last kõrvale jätta. Kui palju oleks viisakas keskmine kogus neid küünlakesti? Kui palju see mulle maksma läheks?

Õnneks lubasid romantilisema meelelaadiga sõbrad ja töökaaslased oma küünlakestad mulle tuua. Muidugi ei pea mina neid koguma, vaid laps, kuid sinna läheb veel mitu aastat, kuni ta suudab moodustada võrgustiku, mille kaudu saada midagi, mida ta ise ei tarvita. Kokku pidavat eestimaalased aastas põletama 15 miljonit teeküünalt, nii et Kuusakoskil on kogumiskampaania eesmärkide seadmisel veel aastateks arenguvaru.

Ent kui ma teeküünlaid ei põleta, siis on nende kestade kogumises võistlemine lihtsalt üleskutse lisatarbimisele. Loomulikult ei taha ma, et sipelgatele kasvaksid alumiiniumjalad.

Aastakümneid tagasi pidid koolilapsed koguma kasepungi ja vanapaberit. Ma ei tea, mida tehti kasepungadega. Vanapaber oli loogiline – noil ammustel aegadel käis igas kodus mitu ajalehte ja paberit oli tõesti palju. Palju oli ka ahiküttega elamisi ning nii on teada tragikoomilisi juhtumeid, kus võistlushoos tassiti kooli perekonna raamatukogu ja vaid õpetajate valvsus päästis bibliograafilised aarded taaskasutamisest.

Ent kui ma teeküünlaid ei põleta, siis on nende kestade kogumises võistlemine lihtsalt üleskutse lisatarbimisele. Loomulikult ei taha ma, et sipelgatele kasvaksid alumiiniumjalad. Ma sorteerin prügi. Ma ei vea rämpsu metsa alla. Ma kõnnin palju jala ning kasutan sageli ühistransporti. Kõiki kaupu poes pakendada ei lase ja moosipurke prügisse ei pillu. Ning ma ei taha võistlemise pärast tarvitada midagi, mida mul tarvis pole, näiteks teeküünlaid.