Septembris sündis Eestis üks ilus suur Eesti Asi. Nimelt vormistasime Eesti Vabariigile veebilehel www.ev100.ee sajandaks sünnipäevaks keeleteadlase Martin Ehala eestvedamisel ühise kingituse, mille nimeks panime «Suur-Eesti: Minu inimesed», kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin.
Tegemist on veebirakenduse ideega, mille abil kutsume n-ö veebi keskpõrandale kokku eestlased kogu maailmas, sõltumata sellest, kus nad elavad. Suur-Eesti all mõistame kõiki eestlasi, nii kodumaal kui ka välisriikides, sõltumata kodakondsusest. Kõiki meid, kes me armastame Eestit ja tunneme huvi eesti keele, kultuuri, majanduse, poliitika, köögi ja söögi, looduse, käsitöö või mistahes muu valdkonna vastu.
Suur-Eesti – need oleme meie, kes me tahame, et Eesti elu, aga ka meie väitluskultuur edeneks, kes tahavad leida endale üle ilma eestlastest mõttekaaslasi kas elu, töö, põneva projekti või huvialaga seoses. Suur-Eesti veebirakenduse loomine oleks põhimõtteliselt üks täiesti uus võimalus, kuidas saaksime kasutada ära paindliku ning innovaatiliselt nutika Eesti väiksuse ning ühendada selle suure, üleilmse eestlaskonna kogemusrikaste plussidega.
Nüüd on lõpuks praktiliselt teoks saamas mõte, millest oleme unistanud koos mitmete Tartu humanitaarteadlastega juba alates 2007. aastast, mil tulime välja nn ESTICA ideega.
Tartu Ülikooli kommunikatsiooniõppejõu Maarja Pärl-Lõhmuse eestvedamisel on viimase kaheksa aasta jooksul nõu pidanud ja ESTICA kava aidanud välja töötada mitmed töörühmad ja mõttekojad nii Tartus kui Tallinnas, nii Los Angeleses kui Torontos. Pikaajalises ettevalmistustöös on osalenud meie IT-asjatundjad, raamatukogude digitaliseerijad, juristid, insenerid, keele- ja ühiskonnateadlased, aga ka mitut sorti kultuuriametnikud.
Ettepanek ESTICA veebivärav luua on teinud tiirud ka kõigi kolme asjassepuutuva ministri - haridus- ja teadusministri, kultuuriministri ning majandus- ja kommunikatsiooniministri - ja ka nende nõunike töölaudadel. Kõik on üsna üksmeelselt pidanud eestlaste ühisveebi ideed oluliseks ja lubanud selles suunas tegutsema hakata. Aga idee praktiline teostus on jäänud paraku pikalt seisma nende kolme ministeeriumi suutmatuse taha teha sisulist koostööd ühe idee nimel, mis ilmselt väljus ametnike sisseharjunud tavatöö raamidest.
«Nüüd on selle ideega aga kuulda juba kasvavat jooksumüdinat, sobivad tehnoloogiad on selleks ju kõik olemas, ammu valmis. 25. septembril kuulsime, kuidas Eesti president Toomas Hendrik Ilves väitles Stanfordi ülikoolis filosoof Francis Fukuyamaga teemal, et inimkonna ja humanismi nimel tuleb tehnoloogiad praegu maksimaalselt kasutusele võtta. Pole paremat näidet selle tegemiseks kui luua justnimelt Eestis selline uudne, kogu rahvast ühendav veebikeskkond,» ütleb Maarja Pärl-Lõhmus.
Kord tuli minu Lõuna-Dakotas, USAs asuva kodumaja ukse taha üks eesti noormees, kes küsis mu ameeriklasest abikaasalt luba anda minu arvuti ja ID-kaardi lugeja abil üks tol momendil talle tähtajaliselt tähtis digiallkiri. Mind ennast polnud kodus, olin parasjagu Eestis, aga abikaasa teadis õnneks, kus sahtlis mu ID-kaardi lugeja oli ja aitas tudengist noormehel, kes oli tol suvel USAs raamatumüügitööl, hädatarviliku digiallkirja ära anda.
Kuidas sai tundmatu noormees teada, et Lõuna-Dakotas väikses ülikoolilinnas elab üks eestlane, kel võib potentsiaalselt olla ID- kaardi lugeja? Tõtt öelda, ma ei tea, aga ma oletan, et ta kuulis täiesti juhuslikult kellegi käest küla pealt, kuhu ta läks raamatuid müüma. Aga oleks tol suvel olnud olemas Suur-Eesti veebirakendus, leidnuks ta minu sealt hõlpsasti ja kindla peale, muidugi juhul, kui olnuksin veebirakendusega liitunud ja lisanud sinna vabatahtlikult oma asukoha või kontaktivõimaluse.
Või teine näide. Elas kord Tartus üks väike poiss, kel oli unistus minna indiaanlaste juurde. Ta võttis lasteaiast väikse tüdruku käekõrvale ja hakkas mööda maanteed astuma Ameerikamaa poole, et jõuda igatsetud indiaanlaste juurde. Täna on see noormees Indiana ülikoolis doktorikraadi kaitsnud keeleteadlane Indrek Park, kes on maailmas üks väheseid väljasurevate või siis juba väljasurnud indiaani keelte asjatundja. Ta uurib neid keeli, kirjutab seni uurimata ja osalt vaid suuliselt säilinud keeltele grammatikaid just nii nagu kunagi 17. sajandil tegid seda baltisaksa pastorid ühe kummalise maakeelega.
Indrek õpetab indiaanlastele ehk põlisameeriklastele (Native Americans nagu nad end meelsamini nimetavad) tagasi nende kadunud või kaduma kippuvaid keeli. Kui üks Eesti ülikool või keeleteadlaste kogukond vajab näiteks kedagi, keda kutsuda konverentsile väljasurevate keelte teemal esinema, oleks neil suurepärane võimalus siseneda Suur-Eesti veebilehele, otsida sealt sobivate märksõnade abil välja võimalikud eestlastest või Eesti päritolu keeleteadlased, kes sel või lähedasel alal kes-teab-kus-maailma-ülikoolides või teaduskeskustes töötavad ja leida just täpselt see teadlane või mõne muu eriala asjatundja ja võtta temaga kontakti.
Tõsi, Eesti teadlastel on küll olemas ETIS ehk Eesti Teaduse Infosüsteem, kuid selle andmebaasis on kirjas vaid Eestis tegutsevad teadlased, ometi on meie rahvuskaaslasi töötamas, loomas uusi ideid ja kes-teab-kui-põnevaid leiutisi üle ilma, paljudes maailma ülikoolides, aga Eestis ei tea me neist pahatihti tuhkagi. Kui just kogemata kellegi peale ei satu või lausa tikutulega taga ei otsi.
Aga niisama hõlpsasti leiaks kala- või jahimees, käsitöö- või loodushuviline eestlane sama ala eksperdi või harrastaja, hea rahvuskaaslase teispoolt maakera, kellega vahetada emakeeles kogemusi või taimi või raamatuid või kellele soovi korral vastastikku külla sõita. Reisimist hõlbustaks omakorda Suur-Eesti veebis leiduv kogukond, kust võib leida lahke kaaslase, kelle külalistoas või elutoa diivanil saaks teises linnas või teises riigis soodsalt öö veeta.
Aga kuidas ma saan võhivõõrast inimest usaldada, küsib umbusklik inimene. Ei saagi niisama, küll aga saaks Suur-Eesti veebilehe kaudu, kus iga personaalne (vaid ID kaardi või ID mobiiliga sisenev) kasutaja kasvatab omale usalduskapitali vastavalt sellele, kuidas temaga suhtlejad on tema poolt tehtu või pakutuga rahule jäänud. Samamoodi saaksime üksteist aidata sõiduga ühest linnast või riigist teise. Kes läheb tühja või pooltühja autoga homme näiteks Tartusse või Saksamaale, võib mõne usaldusväärse Suur-Eesti inimese auto peale võtta ja jõuda kohale juba uue sõbraga.
Aga et Suur-Eesti veebi-idee tõesti teostuks, selleks on vaja palju erinevaid inimesi, kes on valmis idee teoks tegema. Veebirakendus saab olema ainult raam, mille pildi maalivad ja sisu loome meie ise, mina, Sina ja meie sõbrad. Suur-Eesti ideed toetada ning kaasa lüüa saab siin: ev100.ee/et/suur-eesti-veebirakendus-minu-inimesed.