/nginx/o/2015/10/02/4549141t1h48c2.jpg)
Olulised teemad, millega järgmine ametisse asunud võrdõigusvolinik kindlasti edasi tegelema peab, on sooline palgalõhe ja sooline segregatsioo nii tööturul kui hariduses, rääkis endine võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper pärast ameti maha panemist Feministeeriumile.
Lõpetasid paari päeva eest volinikutöö. Kas jõudsid kantselei uuele volinikule ette valmistada?
Jõudsin, viimased nädalad tegime kõik, et uuel volinikul oleks võimalikult lihtne tööd jätkata ja et tal ei oleks menetlustetaaka. Töötajatel seisab ees muutus, uue rütmi sissesaamine võtab aega, aga iseenesest on kõik valmis.
Mis saab üldse kantseleist? Mida arvate kuulujuttudest, et voliniku institutsioon viiakse õiguskantsleri alla?
Seda juttu on räägitud juba mitu aastat ning enamasti on seda teinud IRLi ja Reformierakonna poliitikud. Lahendada on soovitud probleemi, et voliniku kantselei on välja arendamata ja ebapiisava rahastusega. Arvatakse, et kui kantselei liidetakse mingi teise asutusega, siis see probleem kaob. Ei kao. Arvan siiski, et keegi ei hakka seda lähiaastatel tegema, aga eks see aega-ajalt kerkib teemana jälle üles.
Kas liitmine oleks töö sisule kahjustav? Mis siis muutuks?
Mina olin oma ametiaja jooksul igasuguse liitmise vastu. Sugude võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemade puhul on oluline see, et need on eraldiseisvad valdkonnad, mitte ära peidetud üldisesse põhiõiguste kaitse konteksti. Kui voliniku kantselei liiguks suurema organisatsiooni alla, siis tähelepanu ja fookus nendele teemadele väheneks. Asutus on tegutsenud kümme aastat ja väga palju tööd on tehtud. Oleks väga suur reform liita asutus nüüd teisega. Mina olen selle vastu. Ka osa õiguskantslereid on olnud selle vastu, näiteks Teder. Ülle Madise on vahetult enne õiguskantsleriks saamist ütelnud, et tema on valmis sel teemal arutama. Pooldajate hulgas on olnud pigem poliitikud.
Millised on kõige suuremad probleemid võrdõiguslikkuse alal praegu Eestis?
Kui me räägime sugude võrdsusest, siis on need probleemid väga hästi teada ning neid on aastate jooksul ikka ja jälle välja toodud. Üks näitaja, mida me kasutame, on sooline palgalõhe, mis viitab sugude ebavõrdsuse konkreetsetele kohtadele. Meie tööturg on sooliselt segregeeritud, mehed ja naised teevad erinevaid töid, töid väärtustatakse erinevalt. Samamoodi on hariduses sooline segregatsioon. Mehed ja naised valivad erinevad erialad ning loomulikult on tööturul käitumine ja naistele-meestele osaks saav kohtlemine sellest mõjutatud.
Oluline ebavõrdsuse teema, millega voliniku kantselei ei ole tegelenud, on soopõhine vägivald. Kahtlemata on probleem naiste väike osakaal otsustusprotsessis. Kui me räägime vähemusgruppidest, siis kindlasti on suur probleem sallimatus, negatiivsed hoiakud. Pean suureks probleemiks tahtmatust kõnelda selle üle, kas mingeid vähemusgruppe või nende esindajaid koheldakse halvasti pelgalt selle tõttu, kes nad on. Kui me ei hakka sisukamalt selle üle arutlema, siis me ei jõua ka lahenduste otsimiseni. Ehk siis, sallimatus puudutab rahvusvähemusi, seksuaalvähemusi. Viimasel ajal on voliniku kantselei tegelenud rohkem ka puuetega inimeste õigustega. Oluline on ligipääsetavuse küsimus. Valitsus planeerib suurt töövõimereformi, et võimalikult palju osalise töövõime või puudega inimesi tööturule tuua, aga samas ei ole meie avalikus ruumis erivajadusega inimesel mugav liikuda. Infole, ruumidele, teenustele ligipääs ei ole kõigile tagatud.
Voliniku kantselei poole pöördusid ka puuetega inimesed oma kaebustega?
Jah, alates 2009. aastast on see olnud voliniku pädevuses ning igal aastal on ka olnud pöördujaid, paaril viimasel aastal rohkem. Loomulikult võtab mõned aastad aega, et inimesed saaksid üldse teada, et on selline asutus, kuhu pöörduda. Sellise võimaluse tutvustamine nõuab tööd.
Mõned päevad tagasi tegite avalikuks algatuse «Siia saab». Mis see täpsemalt on?
«Siia saab. Ligipääs kõigile» on hea tahte märk. See on mõeldud selleks, et Eesti ühiskonnas räägitaks rohkem ligipääsust ruumidele, infole ja teenustele. Mitte ligipääsust vaid füüsilisele ruumile, aga ka küberruumile.
Loodan, et sellest kujuneb populaarne märk, mida võimalikult paljud asutused tahavad endale saada. Märk võiks panna organisatsioone analüüsima enda ligipääsetavust ja kutsuda üles võtma vastutust ligipääsetavuse tagamisel.
Rääkisid ka küberruumi ligipääsetavusest – mida see tähendab?
Selleks, et veebileht oleks ligipääsetav nägemispuudega inimesele, peab see vastama WCAG nõuetele. Veebileht peab olema ülesehitatud viisil, et pime või vaegnägija saaks seda oma abiprogrammiga lugeda, et saaks muuta värvide kontrastsust, kirja suurust jms. Väga palju veebilehti, isegi avaliku sektori omad, ei võimalda seda. Ministeeriumid on pingutanud, et teha oma veebilehed ligipääsetavaks, aga kindlasti on seal veel palju arenguruumi.
Ka intellektipuudega inimesele, alaealisele või eesti keelt madalal keeletasemel rääkivale inimesele on info lihtsas keeles kättesaadavaks tegemine ja teenuste pakkumine väga oluline.
Seksuaalvähemuste esindajad pöörduvad voliniku kantselei poole vähe. Mis selle põhjus võib olla? Intervjuust uue volinikuga tuli välja, et kuna pöördumisi on nii vähe, siis see teema ei olegi oluline.
Tõsi, läbi aastate on pöördumisi olnud vähe, neid pole olnud üle 10–15 aastas. Põhjusi on mitu. Seksuaalvähemuste õiguste kaitse ülesanne tuli volinikule alles 2009. aastal. Jällegi, võtab mitu aastat aega, enne kui diskrimineerimisjuhtumid hakkavad esile kerkima, inimesed saavad teadlikumaks, kuhu pöörduda, ning mis üldse on diskrimineerimine seksuaalsuse tõttu. Teine põhjus on see, et kui me räägime seksuaalsusest, siis volinik saab praegu tegeleda ainult nende küsimustega, mis puudutavad töösuhteid. Diskrimineerimise tunnusest olenevalt, st sugu, rahvus jne, on voliniku tegevusvaldkonnad erinevad. Voliniku pädevuses pole tegeleda küsimustega, kui keegi otsib üürikorterit ja talle ei taheta seda üürida, sest tal on samast soost elukaaslane, või kui ta mingit muud teenust ei saa näiteks hotellis, spaas või mistahes muus teenindusasutuses, kus hoiak võib mõjutada suhtumist.
Olen läbi aastate täheldanud ka seda, et vähemusgrupid on väga erinevad. Osade õigusteadlikkus on väga madal. Ma arvan, et seksuaalvähemuste puhul see ei ole nii. Arvan, et see on vähemusgruppidest üks õigusteadlikumaid ning seda tuuakse välja ka üle Euroopa. Vähest pöördumist mõjutab ka usaldus riigi vastu, volinik on riigiasutus. Kuivõrd üldse usaldatakse oma probleemi rääkida ühele riigiametnikule, asutusele. Väga paljud Eesti LGBT inimesed on n-ö kapis. Tulla ühte riigiasutusse ja rääkida oma murest seoses seksuaalsusega, on paljudele inimestele väga raske. Kui küsimus puudutab töösuhteid, siis saab voliniku menetluse kaudu olukord tööandjale teatavaks. Arvan, et läheb palju aastaid aega, enne kui meieni jõuavad juhtumid, kus kedagi on diskrimineeritud seksuaalsuse tõttu tööl, ja mis jõuavad ka kohtusse.
Mis võimalused on selle inimese jaoks, keda on näiteks teenuse saamisel diskrimineeritud, kui ta voliniku poole pöörduda ei saa?
Voliniku poole saab ja tasub pöörduda alati, sest kantselei annab alati inimesele selle info, kuhu saab pöörduda, et oma õigusi kaitsta. Võimalik on pöörduda kohtusse, mis pole küll mugav ega odav ega lihtne variant. Kui diskrimineerimiskahtlus on seoses avalik-õigusliku asutusega, siis on võimalik õiguskantsleri poole pöörduda.
Millega tegeldakse võrdõigusvaldkonnas riikides, mida meile eeskujuks tuuakse? Mis teemad on seal aktuaalsed, mis meieni pole jõudnud või millega meie veel tegeleme, millega nemad enam nii suurel määral tegelema ei pea?
Olin hiljaaegu koos oma heade kolleegidega Euroopast ja seal räägiti ühest Ida-Euroopa riigist, mille nime ma ei nimeta, aga Eesti see polnud. Üks kolleeg ütles, et hinnates olukorda, mis on ebavõrdsuse probleemid ja kuidas riik nendega tegeleb, siis tema ütleks, et nagu 50ndad Läänes. Hakkasin mõtlema, et me oleme võrdõigusekspertidega seni üldiselt arvanud, et me Eestis oleme võrreldes Skandinaavia või Prantsusmaaga kuskil 70ndates. Aga kardan, et oleme samuti 50ndates. Kui mujal on on 30–40 aastat kohtupraktikat rasedate ja lapsevanemate diskrimineerimise asjades, siis meie alles alustame. Meil on terve hulk probleeme, millega volinik või kohtud peavad alles hakkama tegelema. Ka LBGT õiguste küsimuses oleme alles tee alguses. Alustasime kooseluseaduse vastuvõtmisest, mis ongi väga suur asi, aga see ei ole kõik. Väga palju on vaja veel teha, et LGBT inimesed ei kogeks vihakuritegusid, et võiks olla kartmatult sina ise nii eraelus kui ka tööl.
Eestis on olnud väga valuline reaktsioon uudistele Skandinaaviast, kus räägitakse, et sooneutraalsus lasteaiapedagoogikas on parem kui soostereotüübid. Sooneutraalsus selles mõttes, et lapsi ei juhita kohe traditsiooniliste soorollide juurde. Eestlastel väga konservatiivsed seisukohad selles, mis puudutab laste kasvatamist ja haridust. Kui keegi soovitab, et võrdõiguslikkuse nimel võiks kaaluda ka midagi teistmoodi teha, siis see pole väga leidnud positiivsest vastureaktsiooni.
Kas sinu arvates soolise võrdõiguslikkuse seadus töötab?
Feministeeriumi lugejaid huvitab ehk see, et järgmisel aastal valmib uuring, mis avab just seda, kuidas seadus on 10 esimese aasta jooksul rakendunud. Mina saan praegu vaid oma tähelepanekuid jagada. On sätteid, mis on paremini rakendunud ja mida teatakse paremini, ja on asju, mida vähem teatakse. Kindlasti pole palju neid Eesti tööandjaid, kes väga tõsiselt võtavad kohustust edendada sugude võrdsust. Riigiasutustel, KOV asutustel on kohustus sugude võrdsuse põhimõtet läbivalt arvesse võtta, arvestada sellega, et meeste ja naiste positsioon ühiskonnas on erinev ja asutused peavad püüdlema selle poole, et Eesti ühiskonnas oleks sugude võrdõiguslikkus paremas seisus. Ministeeriumid teavad oma kohustust, aga tegelikult on vaid mõned üksikud, kes seda tõsiselt võtavad.
Kujutan ette, et nendega tehakse mingil määral eraldi tööd , et nende teadlikkust parandada?
Mina olen oma ametiaja jooksul pööranud tähelepanu riigiasutuste soolõime (gender mainstreaming) toetamisele. Alustasime sootundliku eelarvestamise projektiga 2011. aastal. Päris hea hulk ametnikke said koolituse, samuti ilmus käsiraamat, minu teada esimene, mis seda teemat eesti keeles käsitles. Soolõime käsiraamat on veebis ka olemas. Eesti riigieelarves kahjuks veel sooaspekti arvesse ei võeta. Voliniku Norra toetustest rahastatava suuremahulise projekti raames, mis kestab kolm aastat ja mille eelarve on 700 000 eurot, on tegevused jaotatud kaheks. Üks tegevussuund on just soolõime ja selle toetamine paljude eri tegevuste kaudu. Anname igal teisel kuul välja soolõime uudiskirja, kus on kirjas uuemad uuringud, arengud soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, mida ametnik võiks teada. Kõik numbrid on kodulehel kõigile lugemiseks.
Kas voliniku töö muutub ajas keerukamaks või lihtsamaks? Kui mõelda võrdõigusvoliniku positsiooni peale 5 aasta eest ja 10 aasta pärast ja võtta arvesse, et järjest lisatakse uusi diskrimineerimise tunnuseid, siis tööd tuleb tegelikult kogu aeg juurde ja see komplitseerub?
Kindlasti läheb töö keerulisemaks. Praegu on plaan, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järelevalve tuleb võrdse kohtlemise seaduse muutmisega 2017. aastal volinikule. See tähendab suure teema lisandumist. Selleks on vaja kompetentseid inimesi, kes tunnevad valdkonda ja need inimesed ei teki üleöö, paari värbamisega. See on voliniku kantseleile väga suur väljakutse.
Ma väidan, et järgmisel aastal kogeb sugude võrdsuse poliitikavaldkond väga suurt langust, kuna uuel ELi struktuurivahendite eelarveperioodil pole enam ühtegi soolise võrdõiguslikkuse meedet. Siiamaani on väga palju asju tehtud Euroopa Sotsiaalfondi rahadega. Kui me räägime näiteks soolisest palgalõhest, siis seda on uuritud just välisrahastuse abil. Uuel perioodil selliseid võimalusi enam ei ole. 2016. aasta märtsi lõpus saavad läbi ka Norra toetustest rahastatavad programmid. Valitsus teab seda juba eelmise aasta suvest, kuid adekvaatset reaktsiooni pole. Järgmise aasta seis on nukker. Uuteks uuringuteks, kampaaniateks, koolitusteks, kõigeks vajalikuks on raha minimaalselt, kui üldse.
Seega võib valitsuse tegevust analüüsides öelda, et toimunud on tagasiminek. Võrdõiguslikkuse teema ei ole valitsemises niimoodi esil, kui see oli näiteks kümme aastat tagasi. Mõnikord tahame loota, et progresseerume helgema tuleviku suunas, aga võrdõigusvaldkonnas seda alati ei näe. Hoiakud võivad olla osaliselt muutunud, teema on rohkem avalikkuses esil ja arutelu meedias sisukam, seda saab mõõta ja seal on progress olemas, aga riigi valitsemises ja riigieelarve mõttes on tagasiminek.
Miks peaks noor inimene praegu võrdõigusvaldkonnaga seotud erialasid õppima? Kas meil on piisavalt pealekasvu?
Meil on pealekasvu, aga mitte piisavalt. Minu jaoks on voliniku töö olnud väga huvitav. Ma ei kujuta ette Eestis inimõiguste juristile huvitavamat tööd. Muidugi on see töö keeruline. Arvan, et need noored inimesed, kes mõtlevad, millist eriala valida või millist kursust ülikoolis võtta, neile soovitan kindlasti feministlikke teooriaid, samuti soovitan õppida feministlikke ja soouurimuslikke lähenemisi erinevates teadusvaldkondades. Isegi kui sellele mitte spetsialiseeruda, vaid õppida mõnda kursust, siis juba see avab uue perspektiivi ühiskonna analüüsile. Kindlasti ka soolise võrdõiguslikkuse või vähemuste õiguste kaitse küsimus – olgu jurist, sotsioloog, politoloog – väga paljudele valdkondadele annavad feministlikud teooriad juurde väga huvitavat teadmist. Eesti ühiskonnas ei kao see teema niipea. Arvan, et siin on huvitavaid töövõimalusi. Ka teadusvaldkonnas on palju väga põnevaid teemasid, mis on Eestis läbi uurimata.
Mida sa ise edasi teed?
Mul on mõte naasta ülikooli. Tahaks vahelduseks süveneda vaid ühte-kahte teemasse.
Meil on paar lugejaküsimust. Oled eeskujuks paljudele, kuid kes on sinu eeskujuks, kes sulle tuge pakub, su lemmikfeminist?
Ma alustaks eestlastest. Mind on väga mõjutanud ja eeskuju andnud Ülle-Marike Papp, keda pean Eesti soolise võrdõiguslikkuse emaks.
Mujalt kindlasti Simone de Beauvoir ja tema «Teise sugupoole» lugemine ülikoolis, selle mõju on olnud väga suur. Sellel aastal oli mul au kutsuda voliniku kantselei akadeemilisele konverentsile peakõnelejaks üks väga suur nimi, keda olen aastaid tagasi lugenud, Toril Moi, ja temaga isiklikult kohtuda ja kuidas tema räägib kirjandusteaduse kontekstis soost ja soolisest võimuhierarhiast. Poliitikutest on kindlasti eeskujuks Hillary Clinton, Christine Lagarde, ka Condoleezza Rice. Kuigi viimane on konservatiivse parempoolse poliitika esindaja, on ta võimsa naispoliitikuna väga inspireeriv.
Mulle olulisi feministlikke, aga ka naisautoreid, kelle positsioon ei pruugi olla feministlik: Luce Irigaray, Judith Butler, Virginia Woolf, Catherine MacKinnon, Martha Nussbaum, eestlastest Tiina Kirss, Eneken Laanes, Maire Jaanus, Ene Mihkelson, Elo Viiding, Maimu Berg.
Kunstnikest, kelle tööd on mulle meeldinud: Louise Bourgeois, Valie Export, Tracey Emin, Janine Antoni, Cindy Sherman, eestlastest Ly Lestberg, Liina Siib, Kaja Kann, Ene-Liis Semper, Tanja Muravskaja.
Mulle on väga oluline ka komöödia, läbi aastate olen nautinud Dawn Frenchi ja Jennifer Saundersi, Joanna Lumley, Tig Notaro, Bette Midleri, Carrie Brownsteini jpt nalja.
Kuhu sina ennast poliitilisel skaalal paigutaksid?
Kindlasti vasakule. Samas arvan, et võrdõiguslikkusega saab tegeleda ka konservatiiv või inimene, kes on majandusküsimustes parempoolse maailmavaatega. Mina olen pigem vasakpoolne.
Mida soovitad uuele volinikule värskel töökohal?
Arvan, et tuleb teha olulisi valikuid, millega tegeleda. See on keeruline. Voliniku asutus on tegutsenud 10 aastat ehk päris palju on ära tehtud. Väga oluline oleks jätkata ka pooleliolevaid asju. Olen näinud, et võib seada kõrgeid sihte, aga mõnikord annab see töö tulemusi alles 2–3 aasta pärast. Me kõik tahame, et asjad kohe muutuks ja et meie töö annaks kohe vilja, aga see ei käi niimoodi. Et ka uus volinik valiks nendest tegevussuundadest, mis seni on olnud esiplaanil, midagi, millega jätkata.
Mida Feministeeriumi lugejatele veel öelda soovid?
Juba aastaid tagasi nägin, et Eestis pole tugevat naisliikumist, aga seda on väga vaja, et poliitikuid survestada. Püüdsin naisliikumise tegevust ka volinikuna toetada. Ei piisa, et meil on ametnikud või eksperdid, kes ütlevad valitsusele, et tehke seda või teist. Meil on Eestis olemas naisliikumine ja juhtfiguure ja neid oli juba 20. sajandi alguses, aga Nõukogude perioodi katkestus on suretanud kodanikuühiskonna. 1990ndatel ja veel nüüdki on naisteemade puhul tugevat liikumist keeruline käivitada. Loodan, et esile kerkib uusi inimesi, kes soovivad sellesse teemasse panustada. 2014. a kevadel toimus Eestis taas suur naiskongress, mis jätkab enne II maailmasõda alanud traditsiooni. Loodan, et sellega minnakse edasi. Ja et sinna võimalikult palju aktiviste ja MTÜsid kokku tuleks. Mul on tunne, et nooremat generatsiooni on praegu naisliikumises vähe, aga seda on vaja, sest koostöö peaks olema generatsioonideülene. Täiesti arusaadav, et erinevatel feministidel ja võrdõiguslikkuse pooldajatel on erinevad lähenemised. Aga see ei tähenda, et nad ei saaks koos töötada või ükskord kolme aasta jooksul midagi suurt koos teha, mingites sõnumites oma häält ühendada. Ma olen kindlasti valmis uue kongressi korraldamisel kaasa lööma. Möödunud aastal oli Eesti Naisliit üks mootoritest, kelle juurde koondusid teised, ka voliniku kantselei toetas kongressi korraldamist.
Ma loodan, et Feministeeriumi lugejate hulgast tekib uusi tugevaid naisliikumise figuure.
Uued aktivistid, kes alles avastavad feminismi enda jaoks, peaksid aga uurima, mida on varem tehtud, ja jätkama, arvestades tehtud tööd. Ei ole tarvis kogu aeg nullist alustada. Väga palju asju toimus 90ndatel ja nullindate alguses. Toonased aktiivsed inimesed on kõik olemas, nendega saab rääkida ja ennast kurssi viia.
Feministlik kirjandusuurija Eve Annuk on ütelnud, et mis puudutab Eesti kirjanduslugu ja Eesti naisliikumist, siis on palju teemasid, mis on läbi uurimata, arhiivis on huvitavat materjali. See võib anda huvitavaid tulemusi, mis inspireerib laiemat hulka inimesi. Kes teab, mis möödunud aegade eesti feministide uurimisest välja võib kasvada.
Artikkel avaldati Feministeeriumi veebilehel 6. oktoobril.
/nginx/o/2021/04/07/13717187t1h5267.jpg)