Ahto Lobjaka essee: piirirahvas

Ahto Lobjakas. Foto: Peeter Langovits

Graham Greene kirjutas 12. mail 1934 Tallinnast koju: «[Ta] müür ja vahitornid on Burgundiast, ta minaretid Türgist ja, ma eeldan, ta kombed 20. sajandi muhameedlikud.» Greene kirjutab oma horisondilt. Mida täpselt mõtles ta muhameedlusega, jääbki ilmselt tuvastamata. Nähtavasti Eesti staatust poolkoloniaalse ääremaana, Euroopa «teisena», vulgaarfilosoofilises terminoloogias, kus «esimene» ja määrav on Euroopa ise ja «teine» see ülejäänu, mida ta endast väljas hoiab.

Igal juhul avaneb siin küsimus piiridest. Greene kirjutab meie jaoks mitme silmapiiri tagant: kas me polnudki siis Euroopa, ükskõik kui uusvabalt? Greene’i ja ennast Euroopana määratleva kultuurikeskkonna jaoks kahtlemata mitte. Võib arvata, et Greene ei teadnud oma paaripäevasel läbisõidul sedagi, et külastab äsja diktatuuri langenud demokraatiat. See polnud olemuslikult tähtis, Eesti polnud «päris» («Sõjavägi on armas karikatuur Inglismaa omast. Neil on samad mundrid ja on paras ehmatus nurga tagant tulles näha neid kuulimängu mängimas või üksteisest sõjamemoriaali all pilte tegemas.»).

Praegugi jääb see, mis end Euroopana määratleb, Eesti jaoks horisondi taha. Eelmisel nädalal avas Kopenhaagenis uksed Taani suurim šiiausu mošee 32 meetri kõrguste minarettidega. Imaam lubas usutluses ajalehele Berlingske mošeekultuuri suuremat avanemist Taani ühiskonnale, ajakirjanikud uurisid küsimust prohvet Muhamedi kujutamisest ja arvamusvabadusest, mis Taanis on põhiväärtus. See dilemma on olemuslikult euroopalik, ometi on praegu ilmne, et lõviosa Eesti elanikest oleks enne Eesti kui Taani alamad ja seda mitte patriotismist. Meie ainus mošee on poolpõrandaalune afäär industriaal-Tallinnas. Meie avalik arvamus koos poliitikutega kaldub arvama, et Taani on minetamas oma eurooplust.