Peeter Koppel: Euroopa vajab pagulasi nagu õhku

Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Pagulasdiskussioon on nüüd liikunud õnneks mõnevõrra normaalsematesse raamidesse ning Twitteri avangardi ja sellele diametraalselt vastanduva seltskonna maitsetu hüsteeria pöörded on maha käimas, kirjutab majandusanalüütik Peeter Koppel.

Seetõttu on käes aeg käsitleda teemat emotsioonitult, puhtalt majanduslikust aspektist, sest just see on dimensioon, millel on tõenäoliselt meist igaühele kõige vahetum mõju ka siis, kui isiklikud kokkupuuted põgenikega jäävad põgusateks.  

Euroopa on omadega tõsises pagulaskriisis. Selles ei kahtle keegi. Kohe on kohal ka need, kes ütlevad, et see viib nüüd Euroopa ja selle institutsioonide kohati niigi habraste traagelniitide kaootilise laialihargnemiseni. Ma ei ole nõus. Ajalugu seda väidet ei toeta.

Euroopa kõik viimase kolme aastakümne kriisid on viinud suurema integratsioonini. See on paljultki tingitud sellest, et riigid Euroopas ei ole enam üksinda kuidagi võimelised hakkama saama ei geopoliitiliste ega majanduskriisidega.

Paraku on keskmine Süüriast pärit pagulane selgelt vähem arsti või inseneri näoga, kui näiteks sakslased sooviksid.

Praegune olukord on loonud objektiivse vajaduse Euroopa Liidu (ja Schengeni) ala välispiiride kaitsmiseks. Kuna rahaliselt kipuks kaitsmise raskeim koorem langema niigi hädas Kreekale ja Itaaliale ning probleem on ühine, on esimene oluline pagulaskriisi majanduslik aspekt, et see kriis tõukab Euroopa Liitu taas fiskaalunioonile lähemale. See, kas see on halb või hea, ei ole praeguse mõttearenduse teema.

Teine majanduslik aspekt on Euroopa paratamatu vajadus «uute inimeste» järele. (Potentsiaalne) majanduskasv on funktsioon tootlikkusest ja töötajate arvu kasvust. Vananevas Euroopas teatavasti on suurim probleem just viimasega. Samas ei ole mingit garantiid, et migratsioonivoog transformeerub tööjõuks ega jää niigi pingelistele riigieelarvetele väga pikaajaliseks koormaks. 

Paraku on keskmine Süüriast pärit pagulane selgelt vähem arsti või inseneri näoga, kui näiteks sakslased sooviksid. Süürlaste haridustase on kahjuks keskmiselt madal isegi oma piirkonnas. Seega «uute inimeste» või tegelikult tööjõu otsimise kontekstis on pigem tõenäoline pilgu pööramine Euroopa Liidu sisse, kus võib olla kvaliteetsemat ja liikumishuvilist tööjõudu.

Kesk- ja Ida-Euroopas on kümnete miljonitega mõõdetavat inimkapitali, kes võib olla huvitatud kolimisest Lääne-Euroopasse. Praegu täistööhõivega (!) Saksamaa suunab selgelt oma fookust, et meelitada ligi tööjõudu just nimelt Euroopa Liidu seest. Seda enam, et paljude jaoks ilmselt üllatusena, on türklased hakanud tasapisi kodumaale kolima ja eelmisel aastal läks türklasi juba Saksamaalt rohkem ära, kui asemele tuli.

Erinevalt majandusprotsessidest on demograafilised protsessid (ja neist otseselt tulenevad majandusprotsessid) suhteliselt hästi prognoositavad ning Saksamaa praegune tööjõupuudus on muutnud sakslased maiaks just Ida-Euroopa tööjõu järele. Seega jah – pagulasi vajatakse nagu õhku, kuid mitte igasuguseid pagulasi.

Migrandid Euroopas. Foto: Scanpix Foto: LEONHARD FOEGER/REUTERS

Kolmas majanduslik aspekt on seotud nafta hinnaga. Või vähemalt selle pakkumise/kättesaadavusega Euroopale. Kui Euroopa on oma tegevuses otsustav ning Liibüa suudetakse stabiliseerida ning sellelt suunalt lähtuv migratsioonivoog kontrolli alla saada, plaksutavad Euroopa rafineerijad selgelt käsi.

Enne (2011. aasta) revolutsiooni tootis Liibüa 2 miljonit barrelit päevas, mis leidis tee just Euroopasse. Kodusõja käigus kukkus tootmine kokku, kuid pagulaskriisi lahendamine loob konteksti, kus Liibüast ei tohi saada uus Somaalia. See aga toob kaasa vajaduse olukord riigis stabiliseerida, mis loob eelduse naftatoodangu taastumiseks.

Kui kokkuvõtteks vaadata pagulaskriisi olemust, siis on tõenäoline, et seda hinnatakse lihtsalt üle. Loomulikult tahaks väga paljud ja järjest enamad kolida arenenud maailma. Konfliktid, kliimamuutus ning populatsiooni kasv suurendavad seda soovi tulevikus veelgi. Samas siin seab geograafia selged piirangud.

Aasiast ei ole Euroopasse lihtne jõuda, sest ees on Iraan ja Venemaa. Ka Põhja-Aafrika ja araabia maade jäigad režiimid pole need, mis saaks kujuneda ideaalseteks pagulaskoridorideks. Seega on Sahara-tagusest Aafrikast liikumasaamine on riskantne ja kallis. Need, kellel see võimalik, ilmselt võtavad selle tee ette. Need, kellel mitte, kannatavad kas kohapeal või on sunnitud rahulduma vähesema liikumisega.