Viive Aasma

FOTO: Erakogu

Täna tähistame Eestis esimest korda ettevõtja päeva, mille eesmärgiks on tunnustada ja väärtustada ettevõtjaid. Seepärast on hea aeg rääkida teemal, kes on tegelikult meie riigis maksumaksjad, kirjutab suhtekorraldaja ja väikeettevõtja Viive Aasma.

Üsna tavapärane on kutsuda kõiki töövõtjaid maksumaksjateks. Ehk siis inimesteks, kes justnagu maksavad riigile makse. Aga kas nad ikka maksavad? Kui me läheme praegu tänavale ja küsime esimese inimese käest, kui palju ta täpselt maksab, kuhu kontodele ta maksab, mis kuupäevadel ja kui tihti ta maksab, milliseid erinevaid makse ta maksab, siis vaevalt, et see «maksumaksja» seda ise teab. Seda sellepärast, et tema ise ei maksagi makse. Olgem ausad, töövõtjate nimetamine maksumaksjateks on formaalne ega kanna sõna sisulist tähendust.

Tööjõuga seotud maksude arvestamise ja maksmise vastutusrikas ülesanne Eestis on pandud üleni tööandjate õlule.

Tööjõuga seotud maksude arvestamise ja maksmise vastutusrikas ülesanne Eestis on pandud üleni tööandjate õlule. Nemad vastutavad selle eest, et kui töötajale sai välja makstud kokkulepitud tasu, siis peab leidma ka raha, et maksta töötaja eest ära tema tulumaks, erinevad töötuskindlustused, pensionikindlustus ja sotsiaalmaks.

«Maksumaksja» ise ei teagi, kas kontol on õigel kuupäeval maksmiseks piisavalt raha, või kas ta peaks olema murelik. Teda ei karista keegi, kui tema maksud õigeks ajaks Maksuameti kontole ei laeku. Maksude maksmisega hilinemise eest nuheldakse intressi, trahvide ja sunnirahaga tegelikku vastutavat maksumaksjat – ettevõtjat.

Ettevõtjad teevad riigile tööd tasuta

Mõni aeg tagasi pöördus maksuamet kohalike omavalitsuste poole palvega, et nad aitaksid koguda üürileandjate kohta infot, et saada neilt kätte tulumaks. Koostööga nõustusid vaid osad omavalitsused. Keeldujad tõid põhjenduseks, et maksude kogumine on riigi töö, ja oleks neile lisakoormus. Ei saa märkimata jätta, et 11,6 protsenti maksuametiga koostöös teenitavast üüritulust läheks ringiga omavalitsustele tagasi. See ei olnud neile piisav motivatsioon. Kuid ettevõtjad teevad teiste isikute eest maksukogumise tööd riigile täiesti tasuta, kandes sealjuures erinevaid kulusid. Veelgi enam – kui kohustustega hakkama ei saa, ootavad karistused.

Kui olen mõnes seltskonnas poetanud selle provotseeriva mõtte, et tegelikkuses on ju maksumaksjateks vaid ettevõtjad, on töövõtjad saanud väga pahaseks. See on tore, sest see näitab, et inimesed tahaksid sellist rolli ja nimetust ühiskonnas kanda. Loomulikult ei ole töövõtjad ise selles süüdi, et nemad ei maksa oma palgamakse, ega tohiks end seepärast maksumaksjateks nimetada. See tuleb Eesti seadustest. Praegune maksusüsteem, kus töövõtja väljateenitud maksuraha liigub tööandjalt otse riigile, ilma et see sekundikski töötaja e «maksumaksja» enda kontole maanduks, ei ole läbipaistev ega aus kummagi osapoole suhtes.

Tehkem töövõtjatest tegelikud maksumaksjad

Leian, et on aeg anda inimestele nende väärikus ja teha töövõtjatest ka tegelikud maksumaksjad.

Seepärast ma leian, et on aeg anda inimestele nende väärikus ja teha töövõtjatest ka tegelikud maksumaksjad. Iga tööandja maksaks rõõmuga oma kalli töötaja pangakontole ligi oluliselt rohkem raha, ehk kogu palgafondi, sest see raha on töötaja poolt auga välja teenitud ja kuulub talle, isegi kui sisaldab seadusest tulenevaid isikuga seotud makse. Tööandja tunneks end rohkem makstes hästi; töövõtja tunneks end rohkem saades väärikamalt.

Töötaja maksaks seejärel riigile oma maksud ise. Alles see moment – riigile oma pangakontolt rahaülekande sooritamine – teeks temast tõelise maksumaksja. Numbrite keeles tähendaks see, et kui inimese kontole potsatas seni näiteks 1000 eurot kuus, siis hakkaks edaspidi laekuma tööandjalt kuu jooksul 1682 eurot, millest ta 682 edastab maksudena riigile. Ja need rahanumbrid, mille eest ta riigilt sel viisil teenuseid ostab, oleksid tal silme ees.

Ainult makse sooritaja tunneb end maksumaksjana

Tavainimene võib küll teoorias teada, kuid ei hooma, et iga kord, kui tööandja kannab tema kontole mingi summa raha, kannab ta teise peaaegu sama suure summa maksudena riigile. Seepärast on temal mulje, et tööandja on ihne ja maksab tema kontole vähe palka, aga riik ja omavalitsused on heategijad – arstiabi ja linnatransport on ju tasuta. Isegi kui avalikus sektoris midagi lonkab, siis justkui ei sobi viriseda, sest riigi teenused on ju priid. Töövõtjad ei taju, et nad on selle kõik kinni maksnud. Ainult see inimene, kes ise oma käega oma kontolt raha riigile annab, tunnetab ennast tegeliku maksumaksjana.

Tean, millest räägin, sest minu mõttemaailm muutus päeval, mil hakkasin väikeettevõtjaks ja kaks korda kuus ise riigikassasse ülekandeid tegema. Tegeliku maksumaksjana ei talu ma enam riigisektoris mingit rumalust ega laristamist, sest seda tehakse mitte mingi virtuaalse eelarvelise, vaid minu ettevõtlikkuse läbi teenitud ja makstud rahaga. Olen veendunud, et kui kõik Eesti töövõtjad oleksid tegelikud, reaalsed maksumaksjad, siis oleks avalikul sektoril peal karm kontroll ning raiskamist ja korruptsiooni oleks oluliselt vähem. Küllap just seepärast on riigijuhtidel kaval hoida maksude kohustus vaid väikese osa inimeste – ettevõtjate õlul.

Riik peab ka töövõtjaid usaldama

Argument, et üksikutelt inimestelt on riigil keerulisem makse koguda, ei ole tõsiseltvõetav. Oleme väike e-riik ja kõik töövõtjad on hästi kaardistatud. Ei saa ka väita, et inimesed ei ole nii usaldusväärsed, kui on ettevõtjad, sest viimasel ajal on just ettevõtjate suhtes seadusi ja kontrollimeetmeid karmistatud, ja kedagi peab ju saama usaldada. Pealegi on meie tasemel IT-sektor kindlasti võimeline looma selliseid rakendusi, et töövõtja kontole saabunud palgaraha maksuosa on konto kasutaja jaoks lukus ja ta saab seda vaid maksuametile edasi saata. Kuid selle näiliselt tühise rutiiniga kaasneva efekti olemasolu töövõtja väärikusele ja finantsteadlikkusele ei tohi alahinnata.

Ettepanekul on veel üks hea külg – ise oma makse riigile edastades võib töövõtja olla kindel, et tema maksud riigile on tasutud; kõik on läbipaistev.

Netopalk tuleks keelata

Selline termin nagu netopalk tuleks kõnepruugist kaotada. Jäägu see vaid statistikute tarbeks.

Selline termin nagu netopalk tuleks kõnepruugist kaotada. Jäägu see vaid statistikute tarbeks. Tööandja tohib kokku leppida vaid brutopalga ja temast ei sõltu, mis inimene seepeale kätte saab. Maksud on riigi pärusmaa.

Praegu küsivad ka näiteks tööportaalid inimeste soove netopalga kohta, kuigi netokokkulepped on seadusevastased, ja töövõtjate sedapidi valesti mõtlema suunamine on vastutustundetu tegu ühiskonna ees. Inimene, keda huvitab vaid tema netopalk, ei mõtle kui tegelik maksumaksja.

Avaldame täna tunnustust ja heiskame lipud Eesti tegelike maksumaksjate – ettevõtjate auks. Nende inimeste, kes on võtnud vastutuse ja loonud töökohti teistele inimestele või kasvõi vaid endalegi. Riigi raha tuleb ettevõtlusest läbi erinevate maksude, mida ettevõtjad maksavad. Meil ei oleks riiki, kui meil ei oleks neid ettevõtlikke, riskijulgeid ja rutiinivabalt mõtlevaid inimesi.