Eesti ettevõtlus sai õieti arenema hakata vaba turumajanduse tekkides ehk iseseisva riigi tingimustes. Raudse eesriide kokkuvarisemine, lääneriikide avanemine, anarhia õigusruumis, kooperatiivide loomine, veel hingitsevad sotsialismi taustaga ettevõtted – need ja veel paljud teised märksõnad iseloomustavad kujukalt seda pilti, millest me tuleme. Arvestades küllaltki lühikest ajavahemikku, on Eesti ettevõtjad ja ettevõtluskeskkond praeguseks vägagi arvestataval tasemel. Meil lihtsalt pole olnud aastakümnetepikkuste traditsioonidega pereettevõtteid, börsifirmasid, brände.
Üleminekuaja «ruuduliste pükstega» Viru ärikatest kleepus sõnale «äri» kauaks külge lausa paheline varjund. Kuigi oleme päris tükk aega saanud oma ettevõtluskeskkonda arendada, oleme endiselt poolel teel. Meil pole seni mõistmist, et ka ettevõtja võib äriideega läbi kukkuda. Ebaõnnestumistest saab õppida, pankrot ei pea tähendama inimese mahakriipsutamist. Ka ilmakuulsad multimiljonärid pole alati õnnestunud. Idufirmadega sageli nii ongi – proovitakse, katsetatakse, arendatakse, müüakse lahendusi edasi.
Meie koduturg on tilluke, mõelda tuleb aga suurelt. Nüüdisaegses avatud maailmas konkureerivad Eesti ettevõtjad üleilmselt ja võib öelda, et oleme päris uhkelt paadis just tänu uutele firmadele, kes rajavad teed: TransferWise, CrabCAD, Skype. Aga teed rajada saab vaid sellisel juhul, kui selleks võimalusi luuakse. Kui uute ideede otsinguid ja arendamist toetavad haridussüsteem ja seadused. Näiteid, et nutikad e-lahendused jäävad toppama, sest seadused on liiga jäigad ja inertsed, kohtame igal sammul.
Üks tänase päeva eesmärke võikski olla riigi ja ettevõtjate dialoogi tõhustumine.