Indrek Kuus: rahvas, laske memuaarid valla

Indrek Kuus Foto: ERIK PROZES/

Mälestusteraamatuid ilmub suurtel kiirustel ja hulgikaupa. Enne jõulu teatavasti eriti. Aga see on nii alati olnud ja loodetavasti Jeesus Kristus ja päkapikud väga ei pahanda, et kirjastused ja teised asjalikud inimeseloomad pühadesagina ajal hästi teenivad, kirjutab kolumnist Indrek Kuus.

Kui möödunud nädalal panin paar rida kirja oma peatoimetajatest, siis kolleegides tekitas see pisukest elevust ja nii mõnigi hakkas meenutama, kuidas tema tööalane eluke on kulgenud. Üks sõber arvas Facebookis, et 1990. aastatel alustanud ajakirjanikud peaks mingi jutupauniku kokku kirjutama.

Mulle tundus see ajakirjanduse asi kõik üldteada ja tavapärane. Samuti on Tartu Ülikooli kirjastus ilmutanud staažikate ajakirjanike meenutusi, paljud on teinud seda omal käel, sest ajakirjanikuks olemise amet eeldab muuhulgas ka head kirjakeele valdamist ja pöörast tuhinat kirjutada.

Õpetajate päev sai just peetud, pidujuttu aetud ja neljapäeval peetakse Tallinnas keelefoorumit. Eestis on kirjaoskus ammu likvideeritud ja paljud inimesed, kes kirjandustunnis ei tundnud ehk end kõige paremini, on loobunud kirjutamisest. Nagu mõni kehalise kasvatuse tunnis kolmenormiline kätekõverdusest ja tööõpetusega vastuollu läinud isik kardab siiamaani peitlit ja lööktrelli.

Memuaare on mitut liiki. Kes on kuulus ja ei viitsi ise kirjutada, too palkab kirjutaja, kes ta jutu üles lindistab ja siis imekauniks looks vormib. Mõnel puhul säilib sellistel kordadel isikupära, kuid professionaalsuse käpp on paljudel puhkudel jätnud oma jälje. Kuigi hea toimetaja on paljudel kordadel kehvast ainest tordi teinud ja sellele veel kirsigi peale nuputanud. Kuulsatest sportlastest on sel moel vahvat lugemist kokku pandud.

Džomolungmale koos Edmund Hillaryga tõusnud šerpa Tenzing Norgay oli kirjaoskamatu ja tema loo pani samuti kirja keegi teine. Suurepärane lugemine ja see on «Maailm ja mõnda» raamatusarjas ka eesti keeles ilmunud. Tasub lugemist enne kinnominekut, sest Džomolungma ühest hilisemast vallutamisest on nüüd päris efektne film valmis saanud.

Eesti keeles ja eestlastelt endilt on samuti ilmunud väga vahvaid meenutusi nendelt, kes ise parema meelega pliiatsi asemel on saagi, püssi või mingit muud tarvilist eset käes hoidnud. Kirjanike, näitlejate, lavastajate, teadlaste jt mälestused on kahtlemata suurepärane lugemisvara. Minu isiklikud eestimaised lemmikud on Voldemar Panso «Naljakas inimene» ja Erast Parmasto «Ühe seenevana elupäevad».

Haruldaselt tore lugemine on muidugi ka kihnlase Juhan Vesiku (Naada Juku) «Hülgeküti päevik». Südamlik ja siiras lugu, vaimustavalt siivsad armastuskirjad naisele. Muidugi ka Oskar Luts, kuid tema on tuuninud oma pajatused väga ilukirjanduslikuks.

Ent ka paljunäinud kassapidajad, segumehed, kaevurid, taksojuhid, juuksurid, pagarid, kelnerid, ettekandjad, ehitajad, baaridaamid jne võiks vaba aja olemasolul oma mälestused kirja panna. Või rääkida neid mõnele noorele sõnaosavale sugulasele, kui ikka üldse kohe kirjatööd teha ei soovi. Ega need ilmtingimata pea kõvade kaante vahele saama, las nad olla ja eks tulevikus keegi vaatab, kas on äratrükkimist väärt. Näituseks meie kandi mehi Juhan Liivi ja Aleksis Kivi ei peetud samuti omal ajal kõlbulikuks, kuid härra Tuglas võttis kätte ja osalt tänu talle on mõlemad nüüd popid kirjamehed ja neid tsiteeritakse aktustel. Kuigi see juhtus küll pärast nende surma.

Poes nägin paar päeva tagasi kassas noormeest, kellele üks tarmukas naine proovis selgeks teha kassapidamise nippe. Kõrvalt vaadates sain aru, et see pole sugugi nii lihtne, nagu paljud üleolevalt ehk võivad arvata.   

Kuna statistikaameti andmetel ei viitsi eestlased (paljud teised eurooplased muidugi ka) väga lapse saamise eesmärgil suguelu elada, siis võiks vähemalt mälestusi sahtlisse tippida. Tulevased ajaloolased saavad siis lugeda ja kirjutada, et elas kord pärast liivlasi siinkandis üks tore rahvus, kes rääkis naljakat keelt ning tegi lollustele ja maratonijooksmistele lisaks palju toredaid asju.

---

Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.