Olev Remsu: Putini neljas sõda ja tema muud tegemised

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Vladimir Putin tahab nautida edasi oma absoluudilähedast mõjuvägevust venemaalaste silmis. Seda on tarvis vaid edevuse rahuldamiseks, võimu ei võtaks temalt isegi Afganistani-fiasko kordumine Lähis-Idas, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Alustame muudest tegevustest. Venemaa president käis New Yorgis, ta andis intervjuu CBSile, pidas kõne ÜRO peaassambleel, kohtus riigijuhtidega, kaasa arvatud Barack Obama. Tagasilennul tegi vahemaandumise Pariisis, kus istus ühise laua taga Ukraina presidendi Petro Porošenko, Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi François Hollande’iga.

Vladimir Putin on hea teleesineja, luuraja treenitud mälu lubab tal intervjueerija küsimustele vastata peast. Paistab, et ta naudib aega kaamerate ees, ehkki oma jalgu võiks ju veidi koomal hoida, nii oleks nooblim. Või on seegi PR ja sõjakavalus? 60-minutilises teleusutluses Charlie Rose’ile kordas ta oma väidet, et peab 20. sajandi suurimaks katastroofiks Nõukogude Liidu lagunemist. Ja põhjendus: pärast 1991. aastat sattus väljapoole kodumaad elama 25 miljonit venelast ning nõnda sai venelastest maailma suurim diasporaa-rahvus.

Jah, kokkuvarisemise ajal elas Nõukogude Liidu territooriumil väljaspool Vene NFSVd umbkaudu 25 miljonit etnilist venelast, ent just kokkuvarisemine aitas kaasa rahvuse konsolideerumisele ühte riiki, venelased hakkasid kolima kodumaale. (Mitmel pool Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias sealse põhirahvuse, aga ka riigivõimu surve tõttu.) Praegu elab väljaspool Vene Föderatsiooni endisel Nõukogude Liidu alal ligikaudu 17 miljonit venelast. Väljaspool Hiinat (isegi siis, kui Taiwani ja Hongkongi mitte lugeda) elab ligikaudu 45 miljonit hiinlast.

Kõige hullem oleks olukord, kus Obama arvab, et Putin valetab talle teadlikult, ning Ameerika president ei tule selle pealegi, et Venemaa president räägib omast arust sulatõtt.

Kuidas võib riigipea endale lubada niisuguseid prohmakaid? Või on tegu teadliku valega, sest kui paljud televaatajaskonnast ikka hakkavad arve kontrollima?

Sisuldasa on kurikuulus ja tulevikuplaane ennustav väide tõeline uperpall – just Nõukogude Liidu moodustamine ja olemasolu oli tegelikult kõige suurem löök vene kultuurile, ajaloole ja rahvusele. Nüüd, mil venemaalastel on jälle oma isiklik riik, hakkab kõik tasapisi taastuma – paika saavad tsaarid-suurvürstid, õigeusk ja teised religioonid, oma rahvuse suuri filosoofe ja teisi kultuuriloojaid enam ei keelata.

Kui ma vaatasin lõike Barack Obama ja Vladimir Putini 90-minutilisest kohtumisest, siis püüdsin oletada, mida kumbki oma vestluspartnerist arvab. Obama puhul tundub asi olevat lihtne: valetab, valetab, valetab. Putiniga on keerulisem.

Esimene variant oleks: miks peaksin ma vaenlasele tõtt rääkima, kui juba pioneeriorganisatsioonis õpetati, et kodumaa nimel peab vaenlasele valetama? Teine võimalus oleks päris hull: ma räägin ju sulatõtt, miks mind ei usuta? Ja kõige hullem oleks olukord, kus Obama arvab, et Putin valetab talle teadlikult, ning Ameerika president ei tule selle pealegi, et Venemaa president räägib omast arust sulatõtt. Ja seda teeb mees, kes võib vajutada aatominupule, vajamata selleks kaitseministri või kindralstaabi nõusolekut.

Siin ja seal oli kuulda Putini väidet, et Venemaa tunnustab vaid riigijuhte ja riigivõime, kes on tulnud võimule seaduslikul teel, ilma riigipöördeta. See passus oli sihitud Ukraina vastu, sellega meenutas Putin oma mõjualuse Viktor Janukovõtši võimult kihutamist rahvarevolutsiooni poolt veebruaris 2014, olgugi et tagandamine oli raada kinnitatud ning et praegu on Ukraina eesotsas seaduslikult valitud uus president ja raada. Teiseks pidi repliik tagantjärele õigustama sõda Saakašvili Gruusia vastu.

Väite paradokslus seisneb aga selles, et Venemaal on head suhted just riikidega, mille diktaatorid on oma võimu pikendamiseks lasknud ümber kirjutada põhiseadusi (Valgevene, Kasahstan, Tadžikistan, Kõrgõzstan), ning teistegi maadega, kus seaduslikkus on silmakirjalik, kui sedagi. Ka Putini enda kolmas valitsusaeg ei lähtu Vene Föderatsiooni konstitutsiooni vaimust, vaid selle tekstist ülesleitud sulekomistusest.

Võib-olla on sellised passused mõeldud lääne demokraatiale julmaks näkku irvitamiseks?

Mulle tundub, et Putini New Yorgis käigul oli eelkõige sisepoliitiline eesmärk. Ühest-kahest telekanalist oma uudised ja meelsuse saanud tavakodanik mõtleb umbes nii: meie vapper president suundus julgelt vaenlase pessa ning kuulutas seal kõigile, kes on süüdi maailma hädades!; me oleme ikka nii tugevad, et isegi vaenlane number üks ei saa ilma meieta hakkama, Obamagi palus kohtumist meie presidendiga; me lööme vaenlase ühtsusesse kiilu, paneme osa vaenlasi oma pilli järgi tantsima, nad võtavad vastu meie presidendi ettepanekud; ka Prantsusmaa ja Saksamaa ei saa hakkama ilma, et nad meie presidendiga konsulteeriksid!

Ja miks on tarvis tõsta niigi ülikõrge reitinguga Putini autoriteeti?

Putin alustas oma neljandat sõda. (Varasemad – teine Tšetšeenia sõda, Gruusia sõda, Ukraina sõda.) Pommitatakse Süüria neid piirkondi, mis ei allu Bashār al-Assadile. Selle ofensiivi võimalik üksmeelne heakskiit Venemaa kodanikkonnas on küsimärgi all, ka esimesed rahvaküsitlused annavad alust sellele kahtlusele. Paralleelid täielikult läbi kukkunud Afganistani-avantüüriga on tahtmatud, Putin aga tahab nautida edasi oma absoluudilähedast mõjuvägevust venemaalaste silmis. Seda on tarvis vaid edevuse rahuldamiseks, võimu ei võtaks temalt isegi Afganistani-fiasko kordumine Lähis-Idas.

Üks põhjendus Süüria ofensiiviks on olnud asjaolu, et Süürias võitleb ISISe ridades umbes 2000 venemaalast. Fakt kui niisugune vastab tõele ja Moskva silmis reeturid tahetakse hävitada väljaspool kodumaad enne, kui nad Venemaale tagasi tulevad. Ainult et nende vastu sõdimisega Lähis-Idas just kannustatakse neid naasma Venemaale ja ründama seal vaenlast.

Ettepanek läänele oli salakaval – võitleme koos ühise vaenlase Islamiriigi vastu, pommitame ISISe baase teiega koos, teie võtke maha Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonid ja unustage hoopis ära Ukraina, eriti Krimm. Tegelik eesmärk on lihtsalt läbinähtav – hoida võimul oma liitlast, Süüria presidenti al-Assadi. Lisandub jesuiitlik lootus, ehk ei suundu pühasõdalased Venemaale, vaid pagevad pommide alt hoopis läände (kuhu tee on vabam) ja alustavad seal üleüldist džihaadi. Olgu Venemaa ja islamistide suhted kui tahes keerulised, on neil siiski ühine vaenlane – Ameerika (lääs üldse), ja see võib liita.

Putini õhuvägi pommitab paljude venemaalaste vaimustuseks ka al-Assadi vastaseid, kellel on Ameerika toetus. Putin ei karda jänkisid, hurraa, Putin taastab meie suurriikluse!

Vähem kui nädalapäevad hiljem selgus, et hoogsad New Yorgi etteasted olid enam-vähem samasugune kamuflaaž nagu Sotši olümpiamängud Krimmi annekteerimisele. Putini õhuvägi pommitab paljude venemaalaste vaimustuseks ka al-Assadi vastaseid, kellel on Ameerika toetus. Putin ei karda jänkisid, hurraa, Putin taastab meie suurriikluse!

Kui kuulekas press edastab pidevalt teateid õhulöökide täpsusest, siis ekstaas vaid kasvab. Ja mis siis, kui pühasõdalased imbuvadki Venemaale, nad võivad teha ju suuri pahandusi, ent lõppkokkuvõttes nad vaid kinnistavad Putini ainuvõimu.

Mis asja on venelastel Süüriasse?

Meie idanaabrit on soojad veed peibutanud mitusada aastat. Ennast suurvürsti soost Moskoovia tsaariks krooninud Ivan Groznõi vallutas Astrahani, ennast tsaari seisusest keisriks ülendanud Peeter I jätkas vallutusi lõuna suunas, kokku peeti sadakonna aasta jooksul Türgiga paarteist sõda. Paul I saatis üksuse koguni Indiat vallutama, et Inglismaale nuga selga lüüa. Tsaar tapeti (arvatavasti oma poja osavõtul) ja troonile tõusnud poeg Aleksander I kutsus rünnakrühma tagasi.

Türgi sõjad kuulutati pühasõjaks, Moskva patriarhaadi Andrease ristile lisati alumiseks põiktulbaks poolkuu, mis tähendas ja tähendab islami alistamist.

Tsaari-Venemaa välisministeeriumis olid kaua käibel fraasid «meie püha üritus» ja «meie ajalooline ülesanne», nende all mõeldi Türgi väinade ja Konstantinoopoli hõivamist.

Türgit rünnata on võimatu, aga hüppaks hoopis Türgist üle? Ja nii jätkatakse 1971. aastal alanud Süüria-ofensiivi, soojaveesadam Tartu-suuruses iidses linnas nimega Tartus ei tohi kaduma minna.

Venemaa on kasutanud võimu laiendamise strateegias enklaavide loomist (Abhaasia, Transnistria, Lõuna-Osseetia jne). Need arvestavad mingil moel piirkonna rahvuslik-religioosset identiteeti. Riigi tükeldamiseks on juba neli aastat kodusõjakoledusi taluv Süüria ideaalne. Territoorium on jagatud kuue põhietnose (sunniidid, kurdid, kristlased, ismaeliidid, druusid ja alaviidid/šiidid) vahel. Milline suurepärane võimalus väikeste (pseudo)riigikeste loomiseks! Jaga ja valitse! Alaviitide käes on Vahemere-äärne piirkond oma sadamate ja sooja veega. Ja alaviit on ka al-Assad, nagu oli ka tema isa Ḩāfiz̧ al-Assad. Isa oli Brežnevi liitlane, poeg on nüüd Putini oma.