Juhtkiri: ei oska keelt? Õpetame ja õpime!

Araabia keele oskajaid on Eestis vähe ning neid, kes oleksid võimelised ja valmis tõlgina tegutsema, on veel vähem. Tänasest lehest leiate loo sellest, milliseid praktilisi probleeme seoses pagulaste tuleku ja tõlkimisvajadusega ette nähakse ning kuidas neile kavatsetakse eesti keelt õpetada.

Ka juhul, kui poleks praegust põgenikekriisi ning Eesti osa põgenikele varjupaiga pakkumisel, peaksime küsima, kas araabia keele spetsialistide arv on Eestis piisav. Tegu on ju igal juhul 350 miljoni inimese emakeelega. Pealegi asuvad araabiakeelsed riigid Euroopa vahetus naabruses. Kontaktid nendega tihenesid kasvõi soojamaaturismi kaudu, kuni seal olukord araabia kevade tõttu ebastabiilseks muutus. Araabiakeelsetes riikides on endiselt palju ärivõimalusi, mida Põhjamaade ettevõtted alates näiteks arhitektuuribüroodest kuni tehnoloogia eksportijate ja metsatöösturiteni usinalt ära kasutavad.

Samuti on oluline üldine informeeritus, mis selles mitmekesises maailma osas õigupoolest toimub. Ehkki Postimehe välistoimetuse kaastöötajate hulgas on araabia keelt oskav inimene, on ometi tõsi see, et enamik uudiseid araabiakeelsetest maadest jõuab meie meediasse peamiselt ingliskeelsete kanalite vahendusel. Ilmselgelt vajamegi Eestis juurde inimesi, kes ühelt poolt tunneksid araabia keelt, kultuuri ja nende maade poliitikat ning teisalt oskaksid seda meie inimestele arusaadavalt esitada ning kommenteerida. Siit küsimus Eesti ülikoolidele, kas nad näevad vajadust ja võimalust arabistika õppekohtade arvu suurendada – jutt pole ju ka sel juhul sadadest, vaid võib-olla mõnekümnest üliõpilasest lisaks praegustele õppuritele.

Paljud praktilised probleemid Eestisse saabuvate pagulaste tõlkimisega ilmselt aja jooksul lahenevad, kui absoluutne enamik neist õpib ära eesti keele, ning üksiti on siis võimalik juba nende hulgast värvata inimesi, kes on võimelised vähemalt igapäevatasemel tõlgiks olema. Samas ei tasu pisendada kõikvõimalike ettetulevate probleemide kaalukust alates kasvõi sellest, et peale suhteliselt hea haridusega inimeste leidub pagulaste hulgas tõenäoliselt neidki täiskasvanuid, kes pole üldse kooliharidust saanud ega oska oma emakeeleski lugeda-kirjutada. Meie maailmanurgas on see kahtlemata ootamatu ning nõuab õpetamisel pingutusi.

Võtmeküsimus ongi eesti keele õppimise ja õpetamise kvaliteet. Ebapiisav keeleoskus on üks kindlamaid teid lumpenistumise poole ning sellest tulenevad probleemid ei jää paraku üksnes inimese enda osaks, vaid on ka ühiskonna mure üldisemalt.

Keelekümblus on töötav keeleõpetusmetoodika muuhulgas puhkudeks, kui õppijal ja õpetajal puudub esmalt ühine keel. Tulemus sõltub õppija varsemast kooliharidusest, võimekusest ja motivatsioonist – keskeltläbi on võimalik poole aastaga jõuda niikaugele, et igapäevaelus hakkama saada. Tahtmine liigutab mägesid. Muuhulgas just keeleõppe pärast peetakse tähtsaks, et uus tulija jõuaks võimalikult kiiresti töömaailma, tegelikku keelekeskkonda – seal näeb ta praktilist vajadust keeleõppe järele ning saab selleks ka võimaluse.

Teine pool motivatsioonist on see, kas õppija tahab olla eesti keele kõnelejate moodi, siia kuuluda. Vaenulik suhtumine pagula(ste)sse vaevalt et seda motivatsiooni poolt suurendab. Kasvõi üksnes selle tõttu võiksid vaenulikkuse ja olmerassismi õhutajad mõelda, kas nad ikka teenivad nii eesti keele ja kultuuri säilimise huve või töötavad sellele sisuliselt vastu.