Ajaloolased Magnus Ilmjärv (vasakul) ja Jaak Valge.

FOTO: Postimees.ee

29. septembril ilmus ajalehes Põhjarannik ajaloolase Jaak Valge intervjuu, mille Postimehe võrguväljaanne edastas lugejatele järgmisel päeval. Selles deklareeris Valge, et siinkirjutaja on tõlgendanud oma uurimuses osa dokumente valesti, osa nendest aga mõtelnud hoopiski ise välja. Selline süüdistus ei tulnud kindlasti üllatusena, kirjutab ajaloolane Magnus Ilmjärv.

2007. aasta suvel algatas Jaak Valge diskussiooni endise riigivanema, riigikogu liikme ja börsikomitee esimehe Konstantin Pätsi suhetest Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnaga aastatel 1925–1934.

Diskussiooni alguspunktiks sai Jaak Valge ettekanne 2007. aasta 20. juunil Tallinna ülikooli ajaloo instituudis toimunud Eesti moodsa ajaloo X konverentsil. Selles oli kesksel kohal küsimus: kas Päts pidas 1934. aastal Nõukogude saatkonnaga kõnelusi selle üle, kuidas võiks Moskva suhtuda eelseisvasse riigipöördesse? Kaameramehed ja ajakirjanikud olid kutsutud kohale jäädvustama kritiseeritava reaktsiooni.

Kohe pärast ettekannet ilmus netti film kriitiku ettekandest ja kritiseeritava vastustest. Sellele järgnesid «võltsingu paljastamiseks» mitu kriitiku intervjuud ja artiklit ajakirjandusele, artiklid ajakirjas Tuna ja Akadeemia, ettekanne USAs Californias lääneranniku Eesti päevadel. Lisaks sellele veel tõlkeartiklid soome, läti, inglise ja vene keeles.

Soome ajakirjas Kanava ilmunud artiklis sattus süüdistuse objektiks ka Helsingi ülikooli professor Seppo Hentilä. Esiteks seepärast, et ta polnud doktorantide valikus lähtunud Soome-Eesti suhete positiivse arengu perspektiivist. Teiseks kindlasti ka seepärast, et ta polnud suutnud õiglaselt hinnata Tartu ülikooli professoriks kandideerinud Jaak Valge teaduslikku panust.

Kriitika oli osavalt üles ehitatud: kõigepealt kaevati välja ebatäpsused, seejärel hakati rääkima kõrvalekalletest ja liialdusest, üleliigsetest sõnadest ja võltsimisest. Ja kõike seda muidugi teemal varemkirjutanute töödes leiduvate viidete abil ülikiirelt saadud arhiividokumentide ja kirjanduse põhjal.

Valmis kriitikule kuulsust toonud plagiaat, mis sisaldas kriitiku lisatud detaile ja hinnanguid ning katset varem samal teemal kirjutanute töödes leiduvaid järeldusi vaidlustada. Ja järeldus oli ühene: samal teemal varem kirjutanud Magnus Ilmjärv ja Vilniuse ülikooli professor Zenonas Butkus on ülehinnanud Nõukogude Liidu mõjutustegevust Eestis, teinud jämedaid fakti- ja loogikavigu ning tõendeid, nagu oleks Päts teeninud Nõukogude Liidu huve Eesti huvide arvel, ei ole. Seega siis käsitlenud oma töödes valesti peaaegu et kõike, mis puudutab Pätsi suhteid Nõukogude saatkonnaga aastatel 1925–1934.

Missugused olid kriitiku põhijäreldused?

Esiteks, et Pätsi tegevust Nõukogude Liidu naftasündikaadi juristi-konsuldina ja 4000 dollari vastuvõtmist Nõukogude Liidu Tallinna saadikult tuleb vaadelda ainult majanduslikust aspektist lähtudes.

Teiseks, et 1934. aasta 12. märtsi riigipöördes polnud Nõukogu Liidul peaaegu mingit rolli ja riigipööret teostades ei püüdnud Päts teada saada Nõukogude Liidu arvamust. Vastused Jaak Valge süüdistustele ja seisukohtadele ilmusid 2009. ja 2010. aastal ajakirjas Acta Historica Tallinnensia.

Ajaloo uurimine on kindlasti järjepidev protsess, st ajalugu ei saa kunagi valmis. Saame teada uusi fakte, mis täiendavad olemasolevat ajaloopilti või võimaldavad mingit osa seniväidetust ümber lükata.

Oma rolli ajalookirjanduses mängib aga kindlasti ajaloolase maailmavaade ja isiklikud kogemused – eri maailmavaatega uurijad tõlgendavad sageli fakte erinevalt. Selles mõttes polegi võib-olla midagi üllatavat, et keegi soovib vaadelda näiteks 4000 dollari vastuvõtmist Nõukogude saadikult puhtmajanduslikust aspektist lähtudes ja väidab seejuures, et rahaandjatel polnud pärast seda mingit võimalust raha vastuvõtjast poliitikut šantažeerida.

Akadeemilises maailmas toimuv vaidlus on päris kindlasti igati tervitatav! See peaks aga toimuma eelkõige teadusajakirjade veergudel, mitte sellisel kujul näitemängu korraldades ning ajakirjanduses lahmides ja süüdistades.