/nginx/o/2015/10/07/4566887t1h2268.jpg)
Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks, küsib Müürilehes Linnalabori juhatuse ja Müürilehe kolleegiumi liige Keiti Kljavin.
Keiti Kljavin: miks on kodanikuühendustesse kuulumine igav?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult? Ehk kui tsiteerida Gustav Kalmu: «Miks ei ole endiselt cool maailma parandada?»
Võib ka olla tõsi, et minu igatsus intelligentse ja intellektuaalse radikaalsuse realiseerumise järele kohalikul tasandil on võimatu, sest see muutuks liiga kiiresti problemaatiliseks tegevuseks, millega üldise massi südameid ei võida, ning seejärel juba marginaalseks vehklemiseks.
Sellegipoolest on enese määratlemine kogukondlikkuse kaudu kahtlemata trend – mõiste kultuurilist kapitali kasutasid mõnuga nii vanemad kui uuemad poliitilised jõud viimastel parlamendi- ja kohaliku omavalitsuse valimistel. Muidugi on termin ise muutunud lootusetult ebatäpseks, iseenda tähiseks, mis tuleb igal kasutuskorral uuesti defineerida.
Ühele tähistab see midagi maavillast – taasiseseisvumise järjepidevuse loogika vaimus alanud, aga ikka veel Eesti maaelu päästvate külades tegutsevate sädeinimeste pingutusi. Teisele nüüdisaegse poliitilise reaalsuse ühte võimalikku episoodi, õhema riigi ummikseisus halduskorralduse päästerõngast, tuleviku kohalikku elu puudutavate teenuste subjekti. Kolmandale elustiiliinimesi, geograafiliselt piiritletud sõprusringkondi tihedalt asustatud aladel. Neljandale ruumiliselt harali paiknevaid, kuid võrgustunud ökokogukondi kogu maailmas jne. Lihtsustatult tähendab kogukonnana toimimine kohalikku aktiivsust, misjuures kohalikkuse määratlus on määrav, sest oma vahendite valikul on ka Eesti kogukonnad translokaalsed, toetudes näidetele ja eeskujudele teistest maailma kohalikest liikumistest.
Kodanikuühiskonna asemel uus poliitiline eliit
Meil siin Ida-Euroopas on ajaloolisest kontekstist lähtuvalt jäänud ühiskondlik ja poliitiline aktivism kontrastina lääne häälekatele rahva mobilisatsioonidele kohaliku võimu tasandile. Nüüdisaegne Eesti kodanikuaktivism on seotud 1980. aastate režiimivahetusega, mil sotsiaalsed liikumised muutusid üha nähtavamaks. Mitmed varasemad liikumised taastati (näiteks seltsiliikumiste traditsioon). Nendest kujunes suuresti uus poliitiline eliit, mis võib olla ka üks põhjus, miks ei tekkinud juba toona, kohe uue Eesti alguses, tugevat kodanikuühiskonda. Sealjuures võib ka praegu kahelda meie avaliku sektori suutlikkuses, tugevas ja koostööle meelestatud erasektoris ning sellega aktiivselt suhestuvas kolmandas sektoris.
Sõna 'aktivism' kasutatakse Eestis liiga tihti sõimusõnana. Meid ümbritseb liiga palju silte ja liiga palju kulunud vorme ning mujalt laenatud ning kindla peale väljaminevaid korralduslikke süsteeme, mis summutavad igasuguse loomingulise radikaalsuse. Ehk sellepärast tundubki organiseeritud kogukondlikkus mulle tüütu, et näiteks kategooriliste hoiakute asemel punutakse keerulisi konsensuse võrke? Ehk teisisõnu mittelahe. Ja kes siis ikka tahaks investeerida oma vaba aega, et olla mittelahe?
Muutust tuleb nõuda nii, et kui sulle linnapea ei sobi, siis tuleb ise linnapeaks kandideerida, parteipoliitikaväliselt.
On päris huvitav näha, mis muutusi toovad need poliitilised jõud, kes on valinud oma agenda aluseks kogukondlikkuse, märkamata, et kogu kogukondlikkuse teema ise on problemaatiline. Enamasti ei reageeri kodanikuühendused neoliberaalse kapitalistliku korra kitsaskohtadele ja seavad enese olemasolu eesmärgiks parandada elukeskkonda, piirkonna turvalisust ja kaitsta selle miljööd ning kohalikku pärandit (st rõhutada ning kaitsta juba eksisteerivaid, kohalikke väärtuseid, isegi privileege).
Arengukavad ja strateegilised dokumendid võivad näha kogukonda oma pädevuse piiridest teadlikuna või sidusa ühiskonna edasiviijana, aga ausalt, ma ei ole kindel, kas usalduse ja suhtluse puudumine seoses avaliku sektoriga peaks noori inimesi üldse kogukondadega liituma motiveerima. Pelk soov arendada kultuurilist isetegevust ning suhelda kohalike elanikega ei too kaasa muutust, mida tarvis oleks. Muutust tuleb nõuda nii, et kui sulle linnapea ei sobi, siis tuleb ise linnapeaks kandideerida, parteipoliitikaväliselt.