Ida-Ukraina kontrolljoon

FOTO: Graafik: Silver Alt

Tavaliste Ida-Ukraina inimeste närvid on viimase poolteise aasta jooksul paljude asjaolude tõttu üsna viimase piirini pingule tõmmatud. Samas on raske ette kujutada, kuidas need üksteise vastu sõdinud inimesed lähiajal ühes riigi elama hakkaksid, kirjutab hiljuti Luganskis käinud ajakirjanik Jaanus Piirsalu.

Tellijale Tellijale

Nii vaikseid koidikuid kui praegu pole Ida-Ukrainas separatistide kontrolli all olevatel Luganski ja Donetski oblasti aladel olnud 2014. aasta aprillist saadik, kui sõda seal vaikselt kerima hakkas. Pole välistatud, et jääbki vaikseks, kui pooltel närvid vastu peavad.

Moskva ei suuda või ei taha praegu otsustada, mida Donbassiga edasi teha, sest nad ei saa lihtsalt niisama – vähemalt veel – tunnistada, et muidugi on see õigluse järgi Ukraina osa ning et kogu see sõda ja ligi 10 000 hukkunut oli valearvestus. Pealegi ei tohi unustada, et Vladimir Putin ei tunnista iial oma vigu ning vihkab üle kõige reetmist. Donbassi de facto ühendamine taas Ukrainaga oleks aga vene rahva enamuse silmis kindlalt reetmine.

Teisest küljest olen peaaegu nädal aega nn Luganski rahvavabariigis viibinuna ja  sealset infrastruktuuri lagunemist näinuna üsna veendunud, et ka Ukraina tegelikult, seda avalikult välja ütlemata, ei taha seda piirkonda enda kanda võtta. Vähemalt mitte praegu kohe.

Ukrainal lihtsalt ei ole raha, et hakata Donbassi praegu taastama: pigem varem kui hiljem hakkab sealne rahvas oma kehva elu pärast jälle süüdlast otsima ning las pöördub siis pigem juba Moskva poole. Ega tõenäoliselt pole ka Moskval  selleks raha – või kui isegi on, siis ei taha nad anda, sest kõik varuraha kulub peagi endalegi marjaks ära.

Ja selles ongi kohalike tragöödia, et lähemal ajal pole neid kellelegi vaja, ei Moskvale, ei Kiievile ning ka mitte rahvusvahelistele organisatsioonidele. Kuni kellelgi tekib raha ja aega nendega tegelemiseks, peavad nad ise hakkama saama. Ja see aeg, mis võib võtta mitu aastat, saab sealsetele inimestele olema kole. Seda enam, et vähemalt «Luganski rahvavabariigis» on kohalik võim viimastel andmetel keelanud ja välja saatnud kõik rahvusvahelised abiorganisatsioonid, mis ainult süvendab humanitaarkatastroofi.

Ma olen veendunud, et tegelikult on mõlemad pooled – Ukraina ja Venemaa – praegu huvitatud status quo’st, et lähiajal ei muutuks seal mitte midagi. Peaasi, et oleks vaikne, ja kohalikud marineerigu isekeskis. Kiievi olukord on isegi parem, sest moraalne vastutus sealse täiega peldikus elu üle on praegu nagunii Moskval. (Pealegi on Kiievi jaoks sellisel juhul veel üks pluss selles, et säilivad lääne sanktsioonid Venemaa vastu. Võib tekkida isegi selline veidi absurdne olukord, kus Moskva hakkab sanktsioonidest pääsemiseks suruma Donbassi tagasi Kiievile, aga Kiiev hakkab veiderdama ega taha kohe hästi vastu võtta.)