Jaan Järvik: mis võiks olla Eesti arengumootoriks?

Joonis 1 Foto: Jaan Järvik

Professor Jaan Järvik kirjutab, mis võiks olla Eesti arengumootor ja kuidas püstitatud eesmärkideni jõuda.

23. septembril Riigikogu konverentsisaalis toimus konverents: «Teadus kui Eesti arengumootor. Kas mõtleme veel või teeme ära?». Tubli üritus! Kuna valdav osa kohalolijaid olid seotud teadusega, siis hinnangud jäid suuresti teaduse ja selle rahastamise keskseteks. Tundus, et teadust hinnataksegi põhilise arengumootorina, selgusetuks jäi, mida areng peaks tagama, milleni peaksime jõudma ning kuidas teadus aitab selle eesmärgini jõuda.

Et hinnata, mis võiks arengumootoriks olla tasub sõnastada arengu olulisemad eesmärgid. Seejärel analüüsida lähteolukorda ja püüda määrata vajalike tegevusi, et eesmärgini jõuda.

Millised on eesmärgid?

Arengu olulisemad eesmärgid, et eesti keel, Eesti meel ja Eesti riik kestaksid igavesti. Selleks vajaliku jätkusuutliku arengu peaeesmärgiks on selline Eesti riik, kus iga maal või linnas elav oma maad ja rahvast armastav kodanik tunneb end hästi ja turvaliselt. Ta saab õppida, areneda, luua pere ja teha tööd, millega saab kindlustada endale ja oma perele inimväärse elu. Riik, kus tulud ületavad kulusid.

LÄHTEOLUKORD. Vanemate, elukogenud inimeste ja ka välisvaatlejate hinnangul on Eesti areng olnud edukas, mille tulemusel on elatustase parem kui iialgi varem. Seda tänu inimeste tublile tööle, toimekale riigivalitsemisele, heale ettevõtluskliimale, välisinvesteeringutele ja Euroopa Liidu abirahadele.

Kas jätkuvalt edukas saab olla olukorras, kus palgatase on kasvanud tööviljakusest kiiremini, maapiirkondade püsielanike seas on eakate ülekaal, noored lahkuvad linnadesse ja välismaale ning rahvas tajub ebakindlust? Kindlasti saab! Selleks on vaja selget nägemust – strateegiat, mis tagaks pikaajalise jätkusuutliku arengu ka olukorras, kus lõpeb Euroopa Liidu rahaline toetus. Samuti olukorras, kus Hiina vallutab turud oma odava kaubaga ja kus Euroopa kõrgtehnoloogilised tooted jäävad alla USA omadele.

Mis segab arengut?

Laialt on levinud kahjulikud hoiakud:

• Meedia pakutavad eeskujud on valdavalt meelelahutuse vallast. Tootmisalalt (ainus viis raha tekitami-seks) eeskujusid näeb liiga harva. Eestis on piisavalt loovinimesi, kelle edulugusid võiks kompetentsed saatejuhid võimendada.
• Väikese ja suure elukogemusega inimeste koostöö on mittepiisav. Juhid ja nõunikud on üheealised.
• On tekkinud edukultus, rahakultus, konkurentsikultus ja projektitamisega liialdamine.
• Suvalise kõrghariduse ja suvaliste teadusuuringute ületähtsustamine.
• Õigeks loetakse kõrghariduse ja teaduse stiihilist vohamist, riiklikku suunamist aga valeks.
• Puudub ühele lehele mahtuv Eesti arenguplaan. Ministeeriumite paksudes arengukavades on oluline ebaolulisest eristamata, seetõttu nad ei saa toimida.

Foto: Jaan Järvik

Nooltega on näidatud sisendid-väljundid. Nii on teadusel finantseerimine põhiliselt läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi, aga ka Euroopa Liidust ja Eesti ettevõtetest. Muust maailmast on finantseerimine nullilähedane. Teaduse väljundi moodustavad suures osas publikatsioonid, millest tugi Eesti majandusele on väga väike. Miks? Teadusrahast suur osa eraldatakse alusuuringute infrastruktuuri, ülejäänust suur osa jagatakse alusuuringute artiklite tootmiseks, milles tõstatatud probleemid jäävadki lõpplahenduseta (tootmiseni ei jõuta).

Joonisel on näidatud etapid, mis peaksid alusuuringule järgnema, et tekkiks raha tagasiteeniv müüdav toode. Need on – rakendusuuring – tootearendus – finantseerimine – inimeste koolitus ja motiveerimine – turu tundmaõppimine – kartellidest läbimurdmine ja patentide kalevi alla panemise vältimine – tootmine, turustamine ja kasumi saamine. Nende etappide maksumus on suurusjärk alusuuringust kallim, Eestile mitte jõukohane.

Seega meie avalike alusuuringute tulemusi suudavad edukalt kasutada rikkad tööstusriigid läbides joonisel 1 näidatud neli etappi. Siis reaalne kasum tekkib Euroopa Liidus või muus maailmas. Kahjuks enamikes eluvaldkondades ei saa Eestil kuidagi olla oma tippteadust ja sellele vastavat tootmistehnoloogiat. Heal juhul võiks seda olla ühes või kahes valdkonnas. Panustamine alusuuringutele on Eestile tupiktee.

Põhilised teadusasutused - ülikoolid saavad jätkusuutliku arengut tagada, kui põhirõhk pööratakse haridusele.Teadusetegemise põhieesmärk peaks olema õppejõudude kvalifikatsiooni kõrgel hoidmine. Innovatsiooni tuleks teha esmajoones õppeasutuste (ülikoolide) lõpetajate, aga mitte õpetajate ja teadlaste kätega.Põhirõhk tuleks panna kogu maailma teadusest juba kasutusse jõudnud uuenduste maale toomisele ja nende rakendamisele nii, et kõik eluvaldkonnad saaksid varustatud kõrgtehnoloogiliste seadmetega ja ka tootmise tehnoloogiline tase peaks olema võimalikult kõrge. Muidu on tööviljakus madal. Seega prioriteediks number üks peaks olema kõrgetasemeline haridus, mis koos kõrgtehnoloogilise tootmisega saab olla Eesti põhiliseks arengumootoriks.

Mis võiks soodustada Eesti arengut?

• Kõrgtehnoloogilist tootmist arendavate noorte tehnikahuviliste kasvatamine. Loovuse õpetamiseks vähendada infopõhist ja suurendada mõtlemispõhist õpet.
• Kodumaise tehnika edulugude tutvustamine meedias ja keskkooli füüsikatundides.
• Rahva eneseusu tõstmine kodumaise kõrgtehnoloogilise tootmise edulugude esiletõstmisega.
• Hariduse ja teaduse riikliku juhtimise osakaalu suurendamine (mõõdukas suunamine täieliku vabadu-se asemel).
• Kõrghariduses põhirõhu ümbertõstmine teadustöölt õppetööle.Selleks ca 50% teadusrahast on otstarbekas ülikoolidele jagada koos õppetöörahaga vastavalt vastutusvaldkondadele. Ülejäänud osa jagamine võiks toimuda valdkonnasiseste projektikonkursside alusel projektipõhiselt.
• Peatada olukorra süvenemine, kus need, kes teevad teadust, ei õpeta, ja need, kes õpetavad, ei tee teadust.
• Eesti jätkusuutlikkusega nõrgalt seotud, riigi toel tehtavate, alusuuringute oluline kokku tõmbamine ja vabanevate ressursside sihipärasem kasutamine.
• Teadusuuringute teostamisega kaasneva kompetentsuse taseme kasutamine kas õppetöös või uue toodangu loomisel.Välismaal on tavaks, et need uurimistöö tulemused, mis äriliselt lootustandvad ei ole, publitseeritakse, st muudetakse avalikuks. Kõik lootustandvad tulemused salastatakse.
• Kõrgkooli õpikute koostamine ja välismaiste juba rakendatud teadustulemuste populariseerimise lugemine teadustööks.
• Tehnikavaldkonna ja tehnikaerialade mõõdukas eelistamine kõrghariduses ja teaduses.
• Kodumaisel kapitalil põhineva tootmise eelistamine.Tootmise automaatliinid on sisuliselt inflatsioonivabad rahatrükimasinad. Kui need liinid on Eesti kapitali omanduses, siis tööst saadav kasum ei lähe ära piiri taha. Välisinvesteeringute abil rikkaks saamine on ühel riigil sama keerukas, kui sulasel peremeest teenides.
• Jõulise riiklikku toe osutamine Eesti kapitalil põhinevatele kõrgtehnoloogilistele tootmisfirmadele, et Eestil oleks oma tulemuslik tootearendus. Ergutada patentimist ja Eesti oskusteabe kogumist.

Joonis 2 Foto: Jaan Järvik

• Ülikoolide võrgu korrastamine. Ideaalolukorras Eesti ülikoolid kataksid kõiki maailmas viljeldavaid teadusvaldkondi. Neid on, olenevalt klassifikaatorist, 4…6. Eestile sobiksEuroopa Liidu (CERCS) viie valdkonnaga süsteem. Liites seal kaks esimest (humanitaar ja sotsiaal) saaksime (joonis 2) 4 ülikooli.

• Humanitaarteadused (13), sotsiaal- (12), biomeditsiini- (16), reaal- (18), tehnikateadused (26) kokku haaravad 85 alavaldkonda ehk eriala. Eestis erialade lõpetajate vajadus on erinev. Kus vajadus on väike, on otstarbekas suunata vajalik arv üliõpilasi õppima välisülikooli, sarnaselt nagu see toimis veneajal piisavalt hästi Leningradi ja Moskva ülikoolides. Välisülikoolidesse suunamist võiksid teostada neli ülikooli igaüks oma vastutusvaldkonna raames.
• Ülikoolide tänase rahastamismudeli tõhususe hindamiseks on otstarbekas läbi viia põhjalik revisjon ja analüüs. Et tulemused ei jääks sõltuvaks kitsa toimkonna kompetentsusest on mõttekas luua E-demokraatia keskkond ja formeerida ekspertidest koosnev uue mudeli väljatöötamiseks toimkond. Eesmärk on välja selgitada, mis suhtega on otstarbekas rahastada nelja ülikooli (joonis 3) nii, et see tagaks Eesti jätkusuutliku arengu. Et otsus saaks toimida pikaajaliselt parteideülesena vajab see kinnitust rahva-hääletusel. See võimaldaks lõpetada ülikoolidevahelise «rahasõja», parendada sisekliimat ja taastada väärikus. Uue mudeli korral haridusministeeriumi ülesandeks jääks kõikide haridusastmete töö korraldamine. Ülikoolide tööd korraldab iga rektoraat, ministeeriumile jääb vaid järelevalve teostamine.

Joonis 3. Eesti võimalustest lähtuv ülikoolide rahastamismudel Foto: Jaan Järvik

• Eesti keele väljatõrjumise pidurdamiseks ja muukeelsete elanike kaasamiseks eestikeelsesse eluruumi on otstarbekas kehtestada ajutise ja alalise elamis- ja tööloa väljaandmise kord. Alalist elamisluba väljastada reeglina vaid neile, kes on omandanud eesti kõnekeele. Selleks, et nõudmine oleks realistlik on vaja rahastada suurepäraselt toimiva Eesti-Inglise, Eesti-Prantsuse keeleõppeprogrammi «Lingvista» loojaid, et oleks vabavarana saadaval Inglise-Eesti ja Vene-Eesti keeleõppeprogramm.