Ahto Lobjakas: kapo kahe tooli vahel

Ahto Lobjakas. Foto: Peeter Langovits

Kaposse on sisse programmeeritud kaks vastandlikku impulssi. ühelt poolt võitleb kapo korruptsiooniga, teiselt poolt tagab sisejulgeolekut. Vastandlikeks teeb nad asjaolu, et suurim oht Eesti sisejulgeolekule on Venemaa.

Venemaa on ühtlasi suurim oht Eesti olemasolule üldse. Mistõttu üks kapo vastutusala trumpab lõpuks kaalukuse poolest üle kõik teised. Kujutlegem lihtsat risttabelit, mille ühele teljele on kirjutatud «korruptsioon» ja teisele «Venemaa». Tabeliveerand, kuhu langevad nii korruptiivsus kui ka Venemaa huvides töötamine, on lihtsamast lihtsam. Ent tabeliveerand, kus saavad kokku korruptiivsus ja «eestimeelsus» – määratlegem seda näiteks seguna väga agressiivsest hoiakust Venemaa suhtes ja toetusest suurtele kaitsekulutustele – tekitab valikumomendi.

Kapo juhtkonnalt tuleb eeldada valikumomendist keeldumist. Samas ei ole kapo loomuldasa avatud töökultuuriga organisatsioon: mõelgem Eston Kohvri kaasusele. Mis jätab ühiskonnale kaks võimalust: uskuda kapo juhtkonna perfektsesse saalomonlikkusse või lahutada kaks vastandlikku tegevusloogikat. Sisejulgeolek jäägu kapole, korruptsioon mingu prokuratuuri haldusalasse. Viimase eelduseks oleks samas juhtivametnike määramisprotsessi depolitiseerimine.

Peaprobleem joonistub välja prioriteetide risttabelis. Kahtlustused Edgar Savisaare suhtes kuhjuvad, kuid kohtus pole teda süüdi mõistetud. Nii võib kergelt jääda mulje, et kapo süüdistused on poliitilised instrumendid. Aga huvitavam on risttabeli see hämar osa, kus korruptsioonikahtlused on olemas, aga Vene- ja venevastasus maksimumis. Siia asetub Reformierakond.

Kapo bilansis on siiani ühe Tallinna Sadama juhatusse kuulunud reformierakondlase vahi alla võtmine koos joone tõmbamisega tema ja partei juhtkonna vahele. Arnold Sinisalu on leheusutluses öelnud, et ühegi «kahtlusega pole välja tuldud», kuna tõendeid pole. Juba väljendusviisi mitmetähenduslikkus on murettekitav. Nii luuakse (vähemalt) mulje varjatud ametkondliku võimuvertikaali konfliktist poliitiliste huvidega selle määratlemisel, mis on riigi jaoks kõige olulisem.

Muljet kinnitavad kapo probleemid Eesti kodanikest venelaste poliitilise eneseväljendusega (Savisaar siia ei puutu). Sellele saab aga piire seada vaid põhiseadus ja ideaalses Eestis oleks kapole mõndagi öelda õiguskantsleril. Muljet süvendab muuhulgas kapo huvipuudus fentanüüli vastu. Seda sotsiaalselt söövituslikku sünteetilist uimastit on 15 aastat Venemaalt toodud ja tema aastane turumaht ei jää palju alla kaitse-eelarvele.

Kapo võimutäiuse ebamäärasus pole tingimata kapo süü. See on väljakutse ühiskonnale. Riik, mis talub, ükskõik mis põhjusel, korruptsiooni, oleks pehkinud riik. Meil puudub kindel teadmine, mis toimub. Meil on viimaste nädalate ühiskondlikult väga oluliste sündmuste mõtestamiseks hulk kapo direktori usutlusi ja praktiliselt ei midagi sisulist poliitikutelt – inimestelt, kes peaksid teostama ühiskondlikku kontrolli kapo üle. Poliitiline kontroll on siin võtmemõiste. Ilma selleta puudub tõsikindlus, et võitlus korruptsiooniga poliitikas on täielik.

Puudub ka absoluutne kindlus, et väga kõrge tasemega rahvusvaheline toetuskrediit Eston Kohvri tagasitoomisele saadi õige asja eest, mitte mõne ametkondliku puussepanemise sirgeksajamiseks. Mis peamine, tõhus ja adekvaatne poliitiline kontroll peab seisma selle eest, et valitud poliitikute õiguspärasele tegevusele ei sea piire mitte ametnikud, vaid vastupidi.