Jaak Jõerüüt

FOTO: Peeter Langovits

Nii kodused kui laia ilma poliitikud ja ametnikud käituvad sageli nagu selfitegijad. Nende jutud ja teod sisaldavad peamiselt neid endid, mille puhul muu maailm kõlbab taustaks, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Raekoja platsil kõndis jaapani turist nagu kalamees, õngeridva asemel käes ette sirutatud toru nutiaparaadiga. Minuti jooksul jõudis ta end fotoks sättida välikohviku, Maharaja restorani, raekoja seina, võltskerjuse ja raeapteegi taustale. Viiest inimesele sünniga antud meelest oli tal kasutusel ainult üks, nägemine. Ja seegi mitte täielikult. Ta haaras endaga kaasa ainult selle ahta virtuaalse pildikese, mis kaadrisse mahtus. Ettekandja põllesiilu, paar raeapteegi akent, kellegi ratta lenkstangi, mõned raekoja seina paekivid ja võltskerjuse irvituse.

Apteegi vanaaegne rohulõhn, viineripiruka maik, paekivi kare lubjane pind sõrmeotste all, kerjuse vingumine, seda kõike tema jaoks ei eksisteerinud, neli meelt olid lukustatud. Ahvenate ja särgede asemel viis idamaine kalamees põhjamaa-reisilt koju lugematu hulga iseenda näopilte, mida pärast niikuinii keegi vaadata ei viitsi. Tuhat selfit, aga ei ühtki mälupilti koos kõigega, mis sinna juurde kuulub.

Nii kodused kui laia ilma poliitikud ja ametnikud käituvad sageli nagu selfitegijad. Nende jutud ja teod sisaldavad peamiselt neid endid, mille puhul muu maailm kõlbab taustaks.

Otsus 700 inimest aastas avalikust teenistusest koondada on õige. Aga kui hakkab kujunema, et alustada tuleks mõne haigla töötajatest või mõne orkestri viiuldajatest, siis tuleb jälle selfi tunne.

Ma tunnen kaasa tõelistele sõjapõgenikele, kuid mitte agressiivsetele majanduspõgenikele ja smugeldusmiljonäridele. Aga kui eurokoridoride labürindis kinnisilmi orienteeruvad tegelased, ükskõik mis riigist ja millisesse hierarhiapositsiooni jõudnud, pajatavad meile oma Suurest Avastusest, et Euroopa Liidu välispiirid vajaksid justkui paremat valvamist ka, siis tunnen, et olen jälle Raekoja platsil. Jälle selfi, millel meie kõik oleme ainult kui suvaline taust, kõlbame naiivsuste piksevarrasteks, lolluste kinnimaksjateks. Taust, millel on pateetilise kõnepidaja taga näha paremal juhul J-i kõrvalesta serva, M-i kukalt ja S-i kingapaelu. Kas seejuures on tegu liikmesriikide vaeste pensionäride kukalde või vaevatud põgenike kingapaeltega, pole enam oluline.

Ametnike võim

Lähemale kodule. Riigireform. Otsus 700 inimest aastas avalikust teenistusest koondada on õige. Aga kui hakkab kujunema, et alustada tuleks mõne haigla töötajatest või mõne orkestri viiuldajatest, siis tuleb jälle selfi tunne.

Tegelikult pole imestada midagi. Ametnikud on haaranud Eestis suurema võimu kui poliitikud. Ametnike seas on aga ikka enam levinud käitumiskood «peaasi, et ülemus(ed) oleks rahul» ja plaanid täidetud. Sünkroonis sellega on vähenenud nende summaarne analüüsivõime ning -tahe. Need on hirmutavad sündroomid. 

Ja mis imeline etapp riigi elus on nüüd täis- ja kaashäälikute lisamine ja kustutamine bussipeatuste siltidel? Kilpla-raamat tuleb jälle välja anda, selge see. Kuid niikaua kui kilpla-teksti olukorrale kohandatakse, on mul veel üks soovitus, seda saab kohe teoks teha. Üks Nobeli laureaadi Ernest Hemingway suhteliselt vähelevinud mõte jõudis rahvusvahelisel muusikapäeval ka Postimehe mälumängu küsimuste sekka. Ta ütles, et sõdu saaks kõige efektsemalt ära hoida, kui sõja esimesel päeval hukata mahalaskmise läbi kõik riigijuhid, kes sõja valla päästmisele kaasa aitasid. Hemingway pakkus end ka ise hukkamiskomando püssimeheks.

Bussiliikluse ja sõja vahel on väike erinevus, nii et Hemingway-vaimus soovitan ma minister Arto Aasal kõik need ametnikud, kel on õnnestunud nimesiltide-absurdis maksumaksja raha eest oma panus anda, pikema jututa lihtsalt lahti lasta. Ei usu, et riiklik aastaplaan 700 täis saab, aga kõhutunne ütleb, et kümnendikuni võib jõuda ühe hoobiga küll.

Siinkohal aiman, et mõne kommentaatori nugaterav sulg sihib juba otse mu südamesse: ise sa nurjatu töötad välisministeeriumis, seda sa kindlasti kaitsed rinnaga. Rahustan seda terariista hoidjat juba ette: ei kaitse, välisministeeriumi jaoks on mul lahendus ammu taskus.

Rahvasaadikute kuluhüvitised

Ka rahvaasemikest ei saa mööda. Geniaalne, milliseid ajaloolisi selfisid on sel sügisel kuluhüvitusautode taustal tehtud! Ajaloolisi ses mõttes, et autod on eespool ja mõtlikud parlamendiliikmed nende varjus nagu olukorra kurvad, heausklikud ohvrid.

Paistab, et väike, aga silmapaistev osa riigikogulastest on tõsiusklikud. Hellitavalt kuluhüvitisteks nimetatud lisaraha määrav reeglistik on selliste rahvaesindajate arvates langenud taevast nagu Moosesele kümme käsku. Aga ülevalt antud käsku peab täitma vastu vaidlemata, selge see. Kuid on võimalik, et mõjutused tulevad hoopis Ilfi ja Petrovi kuulsast Kuldvasika-raamatust, vene isemõtleja Vassisuali Lohhankini vahendusel, kelle filosoofiat väljendavad hästi laused: «Aga kes lõpuks teab? Võib-olla peabki see nii olema. Võib-olla peitub selles suur lihtlabane tõde.»

Selfisid oleks NEPi aegne Lohhankin muidugi jumaldanud.

P. S. Tunnen ühte arukat Endlit ja mäletan ka ühte sellenimelist täielikku tõbrast. Arukas sõber ei saa aru, miks tema nime on kasutatud selfi-sõna asemel, talle see ei meeldi. Manalateel sammuv tõbras oleks kindlasti nõus, aga just seetõttu ei kavatse ma seda sõna kunagi selfi asemel kasutada.


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.