Juhtkiri: võrdsete võimaluste mustermaa

FOTO: Urmas Nemvalts

Eestist võiks saada võrdsete võimaluste loomise ja ka soolise palgalõhe vähendamise mustermaa. Selleks võiks aga esmalt tunnistada, et senisest deklaratiivsest võitluslippude lehvitamisest ja väljamõeldud vastastega rähklemisest pole kuigi palju kasu olnud ei Eestis ega teistes maades.

Küsida ja vastata, mida päris inimeste päris elukorraldust arvestades saab ära teha selleks, et näiteks sooline palgalõhe vähenema hakkaks, on palju raskem kui teada-tuntud üldsõnaliste ja ideoloogiliselt laetud hüüatuste ning vähemalt Eesti oludes ebarealistlike ja üldisemalt küsitavate tüüplahendustega lajatamine. See on ka oluliselt raskem kui diskussiooni tapmine, kuulutades mõne pisut teistsugusel seisukohal oleva majandusteadlase lihtsalt lootusetult vanameelseks, nagu mõnes meie naaberriigis on juhtunud. Samas oleks selle raskema tee läbikäimise preemia loodetavasti hoopis teistsugune – tulemuse muutumine, päriselt.

Tänase lehe arvamusküljel annab Liisa Pakosta lubaduse: «Omamata illusioone, annan oma parima tajutava edasimineku saavutamiseks suurtest valdkondades nagu lastega pered, puudega inimesed ja sooline palgalõhe.» Endine parlamendiliige ja nüüdseks endine IRLi liige asub tööle võrdõiguslikkuse volinikuna.

Sõna «tajutav» selles lubaduses võime ilmselt tõlkida ka sõnaks «mõõdetav» ning just sel alusel küsida volinikult järgnevatel aastatel edenemise kohta küsimusi.

Eestis võib tikutulega taga otsida inimest, kes oleks valmis deklareerima, et võrdsete võimaluste loomine pole tähtis, et ühiskonnal tervikuna poleks sellest midagi võita või et tõepoolest diskrimineerimise ohvriks langenud inimeste vintsutused neile korda ei lähe. Meie inimeste peredes kasvab nii tüdrukuid kui poisse. Näidake tänapäeva Eestis ema või isa, kes ütleks, et ta soovib oma tütrele kogu eluajaks madalat palka ja hiljem kehva pensioni või oma pojale kiiret koolist väljalangemist ning mõlemale perevägivalda ja muid hädasid. Tervemõistuslike ja normaalse tundeeluga lapsevanemate hulgast te sellist ei leia. Kellega siis üldise võrdsete võimaluste eesmärgi pärast üldse võideldakse?

Sel taustal ongi olnud kummastav, et suur osa auru on ühiskonnas laiemalt läinud kangele võitlusele selle eest, et viimane kui inimene Piirissaarest Vilsandini saaks veel ja veel kuulda, et näiteks sooline palgalõhe on paha asi. Mida aga teha, et tegelik olukord muutuks, on jäänud reklaamikampaaniate varju.

Loodetavasti õnnestub poliitikukogemusega Pakostal esitada vastuseks süsteemsetele probleemidele selliseid ettepanekuid, mis on ka poliitiliselt realistlikud ehk tehtavad selle parlamendikoosseisu ajal. Ettepanekuid, mis arvestavad inimeste tegelikku elukorraldust ja seda, mis päriselt võrdseid võimalusi pärsib. Kui see õnnestuks, oleks Eestil midagi teistele maadele eeskujuks pakkuda, selle asemel et etendada kehva kordusena ideoloogilisi võitlusi, mis on mujal ammu läbi tehtud.

Tagasi üles