Aasta 2030: viis Põhjamaad on moodustanud liitriigi, ühise põhiseaduse ja riigipeaga. Stockholmi ülikooli riigiteaduste magister Jakob Sjövall arutleb uue tugeva jõu tekke võimaluste üle.
Jakob Sjövall: realistlik utoopia – Põhjala liitriik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõte ühendada Põhjamaad üheks riigiks on taas tuule tiibadesse saanud. Eelmisel aastal käis nii Põhjalas kui ka mujal Euroopas palju kõmu tekitanud liitriigi idee jõuliselt ja faktidele põhinevate selgitustega välja tunnustatud rootsi ühiskonnateadlane Gunnar Wetterberg. Aasta jooksul on ettepanek küpsenud, läbinud mitu arutelu ning jõudnud nüüdseks raamatukaante vahele.
Wetterberg väitleb innustunult liitriigi poolt, millel on lisaks riigipeale – ühiskonnateadlase pakutult Taani kuninganna – ühine välis- ja julgeolekupoliitika, rahanduspoliitika ja seadusandlik koostöö paljudes sotisaalpoliitika valdkondades alates praegu palju kõneainet pakkuvast sisserändest.
Liitriigi poolt räägib tugevalt Põhjamaade ühtekuuluvustunne – iga sellise poliitilise projekti alustala. Põhjala on juba üks maailma kõige enam koostööd tegev piirkond, seda nii poliitilisel tasandil kui ka inimeste vahel.
Ometi lõikaks Põhjala suurt kasu veelgi tihedamast ühistegevusest. Ilma praeguste riigipiiride ja enam integreeritud turuga saavutaks piirkond majandusliku jõu, millega oleks konkurentsivõimelisem kogu maailmas. Kuigi Põhjamaad on maailmas ühed juhtivad innovatsioonis ja teadustöös, on nad rahvusvahelise mõõdupuu järgi väikesed ja kergesti survestatavad.
Pealegi näitas hiljutine majanduskriis valulikult kätte, kui tundlikud ja sõltuvad on need riigid. Näiteks raputas eriti rängalt ja ohtlikult autotööstust tabanud kriis Rootsit, kus Saabile ja Volvole ning nende alltöödele tugines pikka aega kogu Lääne-Rootsi majandus. Oleks Rootsi majandus ja tööturg olnud ülejäänud Põhjamaade omadega paremini seotud, oleks suudetud raskustega ilmselt rahulikumalt ja paindlikumalt toime tulla.
Põhjala liitriik oleks maailma suuruselt kümnes majandus, edestades näiteks nii Venemaad kui ka Brasiiliat. Majanduslikult ja välispoliitiliselt suudaks selline konföderatsioon end paremini kehtestada maailmapoliitikas ja nende küsimustes, mis on südamelähedased kõigile viiele riigile: roheline majanduskasv, tipptasemel teadustöö, heaolu.
Eesmärke aitaks ellu viia liitriigi koht Euroopa Liidu Nõukogus, G20 laua taga ja ÜROs, kus praegu lepivad tihtilugu suured isekeskis omavahel kokku ning väiksematel riikidel ei jää muud üle kui nõustuda, kui tahavad mängus kaasa lüüa.
Seega on nii üldised kui ka poliitilised väärtushinnangud laias laastus kõigis viies Põhjamaas sarnased – olgu see keskkonnapoliitika või võrdõiguslikkuse vaatevinklist. See koos tugeva ühtekuuluvustunde ja identiteediga moodustabki kõige tugevama argumendi Põhjala liitriigi kasuks.
Idee moodustada Põhjala liitriik ei ole midagi uut. Kalmari liidus (1397–1523) olid riigid koondunud ühe valitseja alla, neil oli ühine välispoliitika. Skandinavismi kõrgajal, 19. sajandil püüdsid Rootsi, Norra ja Taani samuti täie tõsidusega liikuda ühise riigikorra poole.
See ühisriigi mõte sai pihuks ja põrmuks, kui Preisimaa 1863. aastal Taanit ründas ja Rootsi riigipäev keeldus vägesid taanlaste appi saatmast. Liitriigi sünd oli väga lähedal... Samas ei vajunud mõte iseenesest päris varjusurma: Esimese maailmasõja ajal lähenesid riigid üksteisele nn kolme kuninga kohtumistega ning kinnitasid koos sarnast neutraliteedipoliitikatki.
Pärast sõda hakkas see koostöö võtma rohkem piiritletud mõõtmeid. 1952. aastal loodi parlamentide koostööks Põhjamaade Nõukogu ja 1971. aastal valitsusi ühendav Põhjamaade Ministrite Nõukogu.
Aga kõige tähtsam on siiski inimeste meelsus. Põhjamaalaste põlvest põlve edasi antud arusaam ühisest ajaloost, mis küündib viikingiaega ja kaugemalegi, samuti teadmine, et jagatakse ühiseid põhiväärtusi ja prioriteete, tüürivad riike koos ühes suunas. See teeb ka Põhjala liitriigi mõtte umbes 15–20 aasta pärast teostatavaks realistlikuks utoopiaks, nagu seda on nimetanud idee uuesti ellu äratanud Wetterberg.
Idee atraktiivsust põhjamaalastele kinnitab Oxford Researchi eelmise nädala lõpus avalikustatud arvamusküsitlus, mille kohaselt 42 protsenti Põhjamaade elanikest suhtub positiivselt ühinemismõttesse. Üsnagi üllatuslikult suure toetuse taga on põhjamaalaste mure oma rahvusvahelise mõjukuse ja heaoluriigi mudeli säilimise pärast. Loomulikult leidus ka vastaseid, kelle hinnangul kahandaks liitriik kohalikku demokraatiat ja rahvuslikku identiteeti.
Seega tuleb realistliku utoopia, Põhjala liitriigi elluviimiseks lahendada praktilisi ja poliitilisi probleeme. Näiteks viiest riigist kolm kuuluvad Euroopa Liitu, vaid üks neist on käibele võtnud euro. Rootsi ja Soome ei ole NATO liikmed.
See näitab, et vaatamata sügavale veendumusele ühtekuuluvusest on Soomel, Rootsil, Taanil, Norral ja Islandil ka pikk tava valida erinevaid poliitilisi teid. Ühiste väärtushinnangute taga peitub erinev rahvuslik identiteet ja ajalugu ning iga koostööprojekt peab saavutama igas riigis eraldi laialdase ühiskondliku heakskiidu.
Ühelt poolt on kiiduväärt ettevõtmine võitlus natsionalistlike ja isolatsionistlike impulssidega, kuid tuleb tõdeda, et see on ka äärmiselt keeruline. Uudsete ja utoopilistena näivate ideedeta ei ole aga tänapäeval kiiresti arenevas maailmas võimalik võitjate seas mängida.
Kõige selle valguses ei saa aga midagi tõsiasja vastu, et Põhjamaadel on aina enam üleilmastuvas maailmas vaid võita tihedamast koostööst. Viimaste aastate arengud maailmapoliitikas üldiselt näitavad liikumist piirkonnastumise poole, seda isegi Euroopa Liidus (eelkõige Läänemere strateegia).
Tugevam demokraatlik ja majanduslik jõud Põhja-Euroopas võiks meele järele olla ka Balti riikidele, kellel on välja kujunenud sujuv ja tihe koostöö Põhjalaga. Tugev Põhjala annaks Läänemere piirkonnale ka lisa-julgeolekugarantii ja võimaluse üheskoos globaalsetele turgudele minna ning elavdaks ühist teadustööd.
Täna esitletakse Reykjavikis raamatut Põhjala liitriigist, homme algab samas Põhjamaade tippkohtumine. Jakob Sjövall on Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse praktikant. Selles artiklis väljendab ta isiklikke seisukohti.