Eesti keele õpik vene õppekeelega gümnaasiumi 10. klassile

FOTO: Peeter Langovits

Praegu on vene õppekeelega koolides liiga vähe eestikeelset õpet, et nad seda gümnaasiumis õppimiseks vajalikul tasemel osakaksid, kirjutab Kallavere keskkooli ja Mustjõe gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Mari Speek Õpetajate Lehes.

Keelekümblusklassis kasutatav eesti keele õpik

FOTO: Peeter Langovits

Vene õppekeelega gümnaasiumis tuleb õpetada 60 protsenti õppeainetest eesti keeles. Nii ütleb seadus. Paraku on seda ülesannet päris raske täita, sest paljud vene põhikooli lõpetajad ei oska eesti keelt nii hästi, et suudaksid gümnaasiumis vabalt eesti keeles edasi õppida. Vene põhikooli lõpetaja peaks oskama eesti keelt vähemalt B1-tasemel, kuid paljud selle tasemeni ei jõua, kui neil on põhikoolis nädalas vaid 4–5 eesti keele tundi ja need tunnid on ainuke koht, kus nad eesti keelega kokku puutuvad.

Statistika näitab, et 2014. aastal saavutas põhikooli lõpuks kohustusliku B1-taseme 2401 õpilasest vaid 67,1 protsenti.

Statistika näitab, et 2014. aastal saavutas põhikooli lõpuks kohustusliku B1-taseme 2401 õpilasest vaid 67,1 protsenti. Miks pea 800 noort nii kaugele ei jõudnud? Kes selle eest vastutab? Mis saab neist edasi? Millise kvaliteediga omandab see 800 gümnaasiumis teadmisi, õppides 60 protsenti ainetest eesti keeles? Ma nimetaksin eesti keele head oskust Eestis omamoodi inimõiguseks, mis peab olema tagatud kõigile siin elavatele noortele. Sellest vaatepunktist tähendab 800 vene noore kehv eesti keele oskus nende inimõiguste rikkumist.

Keeleõpe kui poliitikute mängukann

Vene põhikooli lõpetaja nõrk eesti keele oskus on avaliku debati teema tavaliselt enne valimisi. Siis kuulutab valdavalt venekeelsele valijale toetuv Keskerakond, et vene kool tuleb rahule jätta ning asjadel omasoodu kulgeda lasta. Teiste sõnadega: gümnaasiumi 60/40 õppekava tuleb kaotada. Nagu polekski meil ühtset haridussüsteemi ning ühtseid hariduseesmärke. Samal ajal vaikivad need, kes on soovinud juba aastaid vene noorte sundassimileerimist. Ilmselt kartuses kaotada oma radikaalse seisukoha pärast valijate hääli, või ei ole neil lihtsalt enam midagi öelda.

Seega on vene õppekeelega kool enne valimisi paljulubav poliitiline mängukann. Vaidlused on ägedad, kuid ühiskonnale ei anna need midagi, lihtsalt mõned aktivistid saavad endale koha parlamendis. Rahulolematus aga kestab. Igal sügisel avaldatakse vene põhikooli lõpetajate uued eksamitulemused ja eesti keele oskuse koha pealt ei valmista need meile rõõmu.

Ja mida me siis kõige rohkem soovime? Ikka seda, et ka vene õpilane oleks Eestis õnnelik ja ühiskonna täisväärtuslik liige ning tuleks endaga toime kõikjal, kus ta viibib.

Mida siis meie noorte muulaste keeleoskusega ette võtta? Kuidas aidata neil eesti keel kiiremini selgeks saada ja oma andeid Eestis paremini realiseerida? Probleem on ju laiemgi. Praegu räägime valdavalt slaavi päritolu noorte eesti keele oskusest, ent kohe-kohe hakkame mõtlema noortest, kes on sündinud näiteks Süürias, Jeemenis jm.

Populistlikud avaldused, et sõjapagulased lähevad niikuinii Soome, Rootsi, Saksamaale, Venemaale, tuleks ära unustada. Kui inimene on siin, siis on ta siin ja meie, õpetajad, peame tegema kõik, et ta sulanduks meie ühiskonda. Loomulikult ei tohi panna kätt ette inimese vabale elupaigavalikule, ent kui inimene on võimeline ühes ühiskonnas toime tulema, siis see on juba tõend, et ta saab hakkama kõikjal.

Ja mida me siis kõige rohkem soovime? Ikka seda, et ka vene õpilane oleks Eestis õnnelik ja ühiskonna täisväärtuslik liige ning tuleks endaga toime kõikjal, kus ta viibib.

Rohkem keelekümblust!

Ent vaatame valitsuse lõimumiskava. Seal on punkt, mille järgi võivad koolid eesti keele õpet aineõppega lõimida. See tähendab, et koolid võiksid olla valmis rakendama keelekümblust ehk siis lõimitud aine- ja keeleõpet. Keel omandatakse sel moel aktiivselt, arvestades õppija huvitatust ja arusaamist. Keelekümblust on rakendatud paljudes riikides ning see on osutunud efektiivseks õppemetoodikaks muukeelsete õpilaste integreerimisel ühiskonda. Alguse sai keelekümblusprogramm Kanadast, kus prantsuskeelses Quebecis hakati inglise emakeelega õpilasi õpetama prantsuse keeles ehk siis Quebeci ametlikus keeles. Keelekümblusprogrammi on edukalt rakendatud ka Soomes, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis jm.

Keelekümblus tagab vene põhikooli lõpetajale hea eesti keele oskuse ja avaramad võimalused edasistes õpingutes ja tööturul. Seejuures ei kaota õpilane oma etnilist identiteeti ega emakeelt.

Kuidas aga õpetada vene põhikooli õpilasele nt matemaatikat või füüsikat eesti keeles? Koolil on siin mitu võimalust. Ei pea alustama kohe keerukast füüsikast, kui saab pihta hakata lihtsamatest õppeainetest, nagu kunst, tööõpetus, loodus- või ajalugu. Võimalik on valida ka varajase, hilise või kahesuunalise keelekümbluse vahel – mis klassile parajasti kõige paremini sobib. On muidki paindlikke võimalusi.

Noored tahavad eesti keeles rääkida

Vene noored tahavad eesti keeles rääkida ja just seda võimalust keelekümblus pakub.

Vene noored tahavad eesti keeles rääkida ja just seda võimalust keelekümblus pakub. Kohtusin kord õpilastega, kes olid juba mitu aastat prantsuse keelt õppinud, kuid kes minu prantsuskeelsele fraasile vastasid: «Me ainult õpime seda keelt, rääkida me ei oska.» Ja ei osanudki, sest polnud saanud prantsuse keeles rääkida. Kord tegin koolitusel rühmatööd paari vene pedagoogiga, kes suhtlesid minuga vene keeles, ent kelle eesti keele kirjaoskus oli briljantne. Nad selgitasid, et grammatikas on nad alati olnud tugevad, ent suhtluses mitte, sest pole saanud rääkida. Sellist vajakajäämist keeleõppes saab lahendada kõige paremini just keelekümbluse abil.

Töötan vene koolis juba kuuendat aastat. Õpetan vene emakeelega õpilastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis ja teen seda eesti keeles. Kõik õpilased räägivad tundides eesti keeles hea meelega. Ent õpetaja peab piisavalt valdama ka vene keelt, et suhelda lapsevanemate ja uusimmigrantidest õpilastega. Kõige tähtsam on, et me üksteist mõistame ning jagame arusaama eesti keele omandamise tähtsusest eestikeelse aineõpetuse kaudu.

Ei eelarvamustele!

Et minna ka vene põhikoolis üle osalisele eestikeelsele aineõppele, selleks on vaja ületada mitmed takistused.

Kõigepealt eelarvamus, et meil puudub vene laste eesti keeles õpetamise metoodika. Kui lähemalt vaadata, siis näeme, et keelekümblusprogramm pakub algajale või end täiendada tahtvale õpetajale üsna palju tasuta professionaalseid koolitusi. Neist tuleks aktiivselt osa võtta! Meeldivalt kulgenud enesetäienduse järel kaovad eelarvamused ja areneb oskus tunnis just sellele klassile sobivat õpetamismetoodikat rakendada.

Teine üldlevinud eelarvamus on, et eesti keeles õppiv vene noor ei omanda piisavalt aineteadmisi. Vana sõber statistika aga näitab, et keelekümblusklassi õpilaste teadmised ega oskused pole teiste klasside õpilaste omadest millegi poolest kehvemad, kusjuures nad on sooritanud ka eesti keele B1-taseme eksami.

Minule kui ajaloo- ja ühiskonnaõpetajale meeldib kõige enam see, et keelekümbluse abil saab luua turvalise õpikeskkonna ning õppematerjali on võimalik rikastada selliste lisaväärtustega nagu sallivus ja avatus. Keelekümbluse üks põhimõte on, et pole valesid vastuseid, on vaid erinevad arvamused ja lahendusteed. Õpetaja ei alanda õpilast ning on õpilasega ühel demokraatlikul tasandil. See tundub meie autoritaarsele haridussüsteemile kohati võõras, ent sellega harjub ära.

Me elame 21. sajandil ja me õpetame toredaid noori inimesi, mitte flegmaatilisi eestlasi ja koleerilisi venelasi.

Kolmanda takistusega olen ka ise kokku puutunud: meil leidub huvigruppe, kelle arvates pole vene noori vaja Eesti ühiskonda integreerida. Sellise suhtumise tagajärjel kasvavad nad üles pidevas vastandamises ning on meie riigis toimuva suhtes negatiivse hoiakuga. Pole midagi hullemat kui abstraktses hirmus elav noor, kes end kõigele vastandab. Meil tuleb hoiduda üksteise lahterdamisest omadeks ja võõrasteks!

On minugi töömeilile saabunud kõiksugu läkitusi ja olen uurinud nende tagamaid. Ühele internetileheküljele sattudes olin totaalselt hämmingus. Seal väideti, et eestlased ja venelased on oma stereotüübilt nii erinevad, et neid on võimatu ühiste pedagoogiliste võtetega õpetada, Niimoodi külvatakse rassismi.

Me elame 21. sajandil ja me õpetame toredaid noori inimesi, mitte flegmaatilisi eestlasi ja koleerilisi venelasi. Ja oma töö käigus jõuame arusaamale, et takerdumine rahvuslikesse eelarvamustesse takistab õpetaja arengut nii inimese kui ka professionaalina.

Muidugi ei tohi õpetajatki unustada – meiegi vajame tunnustust ja heakskiitu oma tegevusele. Loodame, et tuleb veel paremaid täienduskoolitusi ning et meie palk kasvab. Koolijuhtidel on siinjuures öelda otsustav sõna. Ja oleks hea, kui meie riigis unustataks ära kõik poliitilised mängud hariduse vallas ning hakataks päriselt tegelema lõimumisega.