Eerik-­Niiles Kross.

FOTO: Peeter Langovits

Kolmapäeval alanud Vene õhurünnakud Süürias ei tohiks tulla kellelegi suure üllatusena, ometi on Läänemaailmal justkui suu vett täis, kirjutab riigikogu väliskomisjoni liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Veel mõni nädal tagasi andis Valge Maja mõista, justkui oleks neil Kremliga leitud teineteisemõistmine Assadi lahkumise ja Süüria kodusõja «poliitilise lahenduse osas». Tänaseks peaks olema klaar, et Putin, oh üllatust, on jälle rääkinud üht ja teinud teist. Kreml ütleb nüüd, et nad ei ole «kunagi» nõustunud Assadi lahkumisega ja toetavad Süüria «legitiimset valitsust», kes on piirkonna «kõige olulisem» terrorismivastane jõud.

Venemaa ründab Süürias ISISe vastase koalitsiooni ja USA liitlasi, kehtestab seni täiesti takistamatult jõuga oma positsioone Lähis-Idas ja surub välja Ameerika Ühendriike.

Kolmapäeva hommikul nõudis Venemaa pärast mitu nädalat kestnud relvastuse, lennukite, õhutrõrjesüsteemide  ja vägede Süüriasse liigutamist, et USA lennukid lahkuksid Süüria õhuruumist ja alustasid valitsusvägede vastaste positsioonide ründamist Homsi linna juures. Eile rünnakud jätkusid.

Venemaa on juba mõnda aega rääkinud uuest «terrorismivastasest koalitsioonist», millesse kuuluvad Iraan, Assadi Süüria, Venemaa ja tundub et ka Iraak. USAd on enam-vähem varajamatu muigega samuti selle koalitsiooniga liituma kutsutud. Mõne päeva eest teatati, et Bagdadi on loodud sõjaline koordinatsioonikeskus, kus istuvad Vene, Süüria, Iraani ja Iraagi kindralid.

Rünnakud opositsioonile

Kuigi venelased on vähemasti retoorikas enamasti rõhutanud, et nende sõjalised operatsioonid Süürias on ISIS-e vastu, siis rünnakuid alustati hoopis Homsi linna läheduses paikneva Vaba Süüria Armee vastu. Senaator MacCaini eilse teate kohaselt rünnati just neid üksusi, keda on relvastanud USA. Teisisõnu - Venemaa ründab Süürias ISISe vastase koalitsiooni ja USA liitlasi, kehtestab seni täiesti takistamatult jõuga oma positsioone Lähis-Idas ja surub välja Ameerika Ühendriike.

Tegemist on varjamatu jõhkrutsemisega, kus luuakse uut reaalsust. Moskva ütleb, et kui te tahate Süürias nüüd midagi teha, siis ilma meieta ei tule see mingil juhul kõne alla. Et tänaseks on jõuvahekord agressiivse Moskva kasuks ja ebaleva Washingtoni kahjuks kallutatud, näitab ka Iisraeli peaministri ja juhtivate kindralite läinudnädalane Mosva-visiit, kus ilmselt konsulteeriti Putiniga Süüria operatiivasjus. Samal ajal kohtus USA välisminister Süüria põgenikega. Sellist asja ei ole juhtunud Iisraeli riigi loomisest saadik.

Eile New Yorgis toimuma pidanud Lavrov-Kerry kohtumise algus lükkus edasi, kuna kui Kerry kohale jõudis istus Lavrovi kõrval Süüria välisminister - venelaste terrorismivastase koalitsiooni suurepärane partner. Kerry taganes uksest välja ja kohtumine toimus teises ruumis ilma süürlaseta.

Venelaste sõnum on üsna lihtne. Kui soovite Assadist lahti saada, siis peate meiega sõdima. Kui soovite toetada opositsioonilisi üksusi, kes Assadi vastu sõdivad, siis riskite intsidentidega, mis võivad viia relvakonfliktini meiega.

Venemaa võttis juhtrolli

Täna dikteerib Venemaa Süüria sõja edasist käiku nii USAle kui kogu läänemaailmale. Kuivõrd kellelgi ei ole esialgu isegi julgust toimuvat õigete nimedega nimetada (ja me mäletame saranast jaanalinnumängu hästi Ukraina sõja alguses), siis päris kindlasti ei ole kellelgi otsustavust Venemaa jõumängule vastu astuda.

Kuivõrd kellelgi ei ole esialgu isegi julgust toimuvat õigete nimedega nimetada, siis päris kindlasti ei ole kellelgi otsustavust Venemaa jõumängule vastu astuda.

Putini eesmärgid Süüria sõjas on oluliselt laiemad kui lihtsalt Assadi diktatuuri säilitamine. Need on oma mõjusfääri taaskehtestamine Süürias ja Lähis-Idas laiemalt, USA niigi vähese piirkondliku reputatsiooni hävitamine, USA nõrkuse ja jõuetuse demonstreerimine (miks näidata et NATO on nii nõrk kui tema nõrgim lüli kui saab näidata, et tema tugevaim lüli on otsustusvõimetu), veel ühe värvilise revolutsiooni lõplik kaardilt pühkimine ning põgenikekriisi pikendamise ja intensiivistamise kaudu Euroopa destabliseerimine ja marginaliseerimine.

Ehk ainult õige pisut liialdades tuleb nentida, et Venemaa on alustanud maailma julgeolekuarhitektuuri lammutamist ja globaalse jõutasakaalu muutmist.

Tähelepanuväärne on, et Putin räägib viimasel ajal väga palju Liibüast. On teada, et NATO Gaddafi vastane operatsioon, mille Venemaa Medvedjevi ajal ÜROst läbi lasi, oli Putini arvates Venemaale häbistav ja ta on lubanud, et ei lase millelgi sellisel enam eales korduda. Ka Gaddafi kukutamine oli ju «värviline revolutsioon».

Kuivõrd ISIS tegutseb ka Liibüas ning Putin räägib Euroopa läbikukkumisest ja NATO süüst sealses olukorras, võiks ennustada, et Süürias oma jõupositsioonide kindlustamise järel võtavad venelased ette ka Liibüa. Eks läänemaailm on jätkuvalt deeply concerned (eesti k sügavalt mures).