Kõik täpsemad detailid, mis annaks alust kasvõi informeeritud oletusteks, miks rööviti Eston Kohver, on tõenäoliselt riigisaladusega kaetud, ja peavadki olema. Samas on oluline, et inimesed ja ametkonnad, kelle tööks on toimunust järeldusi teha, vaeksid ka küsimust, miks Venemaa seda tegi, leiab kirjutab Euroopa Välissuhete Nõukogu vanemteadur Kadri Liik.
On väga hea, et Eston Kohver on tagasi kodus. Eesti meedial on nüüd võimalus rääkida tema röövimisest minevikuvormis ja esitada küsimusi, mida vangistuse kestes võib-olla küsida ei tahetud. Ent see praegune arutelu keskendub küll vabastamise meediakajastusele ja riigireetur Aleksei Dresseni saatusele, jätab aga kahe silma vahele küsimuse, mis vähemalt minu silmis on algusest peale olnud kogu selle loo põhiküsimus: miks Kohver ikkagi rööviti?
Viimase poolteise aasta meediafoon on võinud ehk tekitada mulje, et piiri taga inimeste röövimine ja tapmine on mingi asi, mida Venemaa teeb rutiinses korras ja lihtsalt sellepärast, et ta on Venemaa. Nii see tegelikult ei ole. Nõukogude Liidu järgne Venemaa on tapmise või röövimise eesmärgil oma käe piiri taha sirutanud vaid mõnel korral ning enamasti on sihtmärgiks olnud kas mässulised või reeturiteks tembeldatud Venemaa kodanikud.
Nii hukkus 2004. aasta veebruaris Dohas autopommiplahvatuses Tšetšeenia ekspresident Zelimhan Jandarbijev. 2006. aasta sügisel suri Londonis polooniumisurma Aleksandr Litvinenko. Mõlema tapjaks peetakse Venemaa eriteenistusi, kuigi vastavad kohtulahendid siiani puuduvad. 2012. aasta detsembris rööviti Kiievist ja toimetati Moskvasse Vene opositsiooniaktivist Leonid Razvozžajev.
Täiesti erakorraline tegutsemine
Juhtumeid, mille taga kahtlustatakse Vene eriteenistuste kätt, on mõned veel, aga mitte palju; ning kõigi sihtmärgiks on olnud Venemaa alamad. Kui jätta siinses kontekstis kõrvale viimase poolteise aasta jooksul Krimmis toime pandud teod, siis on Eston Kohver ja Nadežda Savtšenko minu teadmist mööda ainsad välisriikide kodanikud, kelle Venemaa on röövinud, ning Kohver omakorda ainus NATO riigi kodanik, kusjuures mitte lihtsalt kodanik, vaid julgeolekuteenistuse ohvitser.
Kaitsepolitseil on õigus, kui nad ütlevad, et ei osanud röövimist eeldada: NATO ohvitsere NATO territooriumilt ei olegi varem röövitud. Seega, Venemaa poolt ei ole tegu mitte rutiinse, vaid täiesti erakorralise tegutsemisega, ja tasub küsida, mis on selle taga.
Selgitada toimunut lihtsalt Venemaa agressiivsuse üleüldise suurenemisega oleks liiga lihtne. Paralleel 1930. aastate inimröövidega Peipsi järvel tundus esimesel hetkel küll õõvastavalt täpne, aga tegelikult pole võrdlus pädev. Toonaste inimröövide eesmärk oli hankida infot – sageli küllaltki lihtsakoelist topograafilise iseloomuga teavet. Satelliitide, elektroonilise luure ja Google Mapsi eelsel ajastul võis tõesti olla praktiline selle jaoks inimesi röövida. Enam ei ole vaja.