:format(webp)/nginx/o/2015/08/19/4394035t1hcb7b.jpg)
Oleme kodanikena olnud õigustatult uhked Eesti e-riigi maine üle. Selle saavutamise nimel on tehtud palju head tööd ja kulutatud raha. Valdkonna pioneeridena teeme mõistetavalt ka vigu, kuid kindlasti ei tohi me maha mängida oma usaldusväärsust, lubada hoolimatusest või lohakusest praaki. Ajal, mil üha enam asju saab aetud e-teenuste kaudu, peame saama usaldada inimesi ja asutusi, kes tagavad süsteemide tõrgeteta töö.
Olukord, kus sajad tuhanded ID-kaardi kasutajad ei saa e-teenuseid harjumuspärasel moel Google'i ülipopulaarse veebilehitsejaga kasutada, on kahtlemata lubamatu. Just nii on aga juhtumas, kui vigased ID-kaardi sertifikaadid kuue kuuga korda ei saa. Probleem ei puuduta ainult Eesti kodanikke, vaid ka e-residente, ehk välismaalasi, kellele me oleme ID-kaarte jaganud ja kutsunud oma e-teenustest osa saama. Lausa kõigi tänaseks enam kui 5000 e-residendist ID-kaardi omaniku sertifikaadid on vigased! Ämbrikolin kostab AS Sertifitseerimiskeskusest – see on riiklikult akrediteeritud sertifitseerimisteenuse ning sellega seotud tarkvara arendamise eest vastutav ettevõte.
Asjaolud võivad olla vägagi keerulised, kuid vastused peaksid olema lihtsad. Riigi infosüsteemi ameti analüütik Anto Veldre tegi eile tänuväärset tööd, andes juhtunu kohta ameti ajaveebis põhjaliku selgituse, ent üks tavaline inimene, kes on harjunud ID-kaardi abil asju ajama – oma isikut tuvastama ja dokumente allkirjastama – ei taha siiski kuulda niivõrd tehnilisi selgitusi, miks süsteem ei toimi, vaid seda, millal süsteem korda saab.
Ilmselt tuleb nüüd kasutajatel hakata taas kasutama tarkvara kauguuendamist, nagu seda tehti kümme aastat tagasi. Kuid tavakasutaja ei taha, et teda pannakse tegema raskeid või võõraid toiminguid. Inimesed on muutunud ettevaatlikuks ja seda põhjendatult. Teadupärast kasutavad ju ka kelmid kasutaja andmete kättesaamiseks tihti ümberkehastumist firmaks või ametiks – pangad hoiatavad oma kliente alatasa sellistesse lõksudesse langemast.
Ajal, mil üha enam asju saab aetud e-teenuste kaudu, peame saama usaldada inimesi ja asutusi, kes tagavad süsteemide tõrgeteta töö.
Üks aspekt on otsene kahju, sest arendus tuleb uuesti teha, see nõuab kallist aega ja töötunde. Maine ja usaldusväärsuse kaotus on aga palju ulatuslikum. Löögi all pole ainult ID-kaart, vaid ikkagi kogu e-riigi kuvand. Kahjuks süvendavad äpardused ka umbusku ja negatiivseid hoiakuid, mis uute e-teenuste suhtes alati valitsevad.
Rahvusvahelisel tasandil on riik teinud e-residentsuse tutvustamiseks kõvasti pingutusi. Samas pole Eesti avalikkuski e-residentide tegevuskava reaalset kasu täielikult mõistnud. Oleme siiski elanud ootuses, sest innovatsiooni ei tasu ju eos põhja lasta. Võimalik, et see ongi Eesti uus «suur asi», mida on tikutulega otsitud. Kuid päris kindlasti ei saa sellest mingit «suurt asja», kui lubame protsessis selliseid vääratusi.