Viimase kümne aasta jooksul on kaitseministeerium kulutanud üle saja miljoni krooni maksumaksja raha militaarsetele arendusprojektidele. Mingi soovitud tulemuse on toonud aga napilt veerand kulutatust. Teiste projektide hulgas on rahastatud ka Marek Strandbergi elektrit juhtiva kanga projekti, millest pidi olema abi sõdurite maskeerimisel, või mehitamata luurelennukit – meie oma katse jalgratast leiutada, sest analooge on maailmas küll.
Ega selles, et kõik teadlaste väljamõeldu tegelikkuses ei realiseeru, polegi midagi taunitavat. Küll on aga taunitav see, kaitseministeeriumis polnud aastaid kellelgi selget aimu, milliseid teadlaste väljamõeldud uuendusi kaitsejõududel vaja läheks või millistel alustel kaitseväega seotud teadusarendustegevust õigupoolest rahastama peaks.
Kuni 2008. aastani polnud kaitseministeeriumil teadus-arenduse rahastamise strateegiat olemaski. Aga projekte ja taotlusi aina kirjutati ning raha muudkui liikus.
Tõsi, teadus-arendusprojekte hindas ministeeriumi juures tegutsev teadusnõukogu, kuhu kuulusid nii ministeeriumi, ülikoolide kui ka kaitseväe esindajad, kuid sellest ilmselgelt asja tõhusaks toimimiseks ei piisanud. Kolmest asjaosalisest – kaitsejõud, kaitseministeerium ja teadlased – moodustunud sümbioos tagas kõigile heaolu, seetõttu ei kiirustanud keegi seda ka muutma. See protsess ei oleks saanud nii kaua segamatult kesta, kui selle taga ei oleks olnud osaliste isiklikke huvisid. Võimalikke huvide konflikte tunnistavad nii läinud aastal erru läinud brigaadikindral Urmas Roosimägi kui ka kaitseminister Jaak Aaviksoo.
Ametnike jaoks tähendas jätkuv rahastamine turvalist tooli ja kasulikke kontakte, teadusasutuste jaoks püsivat rahaallikat, mille toel mitte ainult oma teadusasutuse, vaid ka isiklike ettevõtete kukruid täita. Mõnusa supipoti juures õppisid osalised kiiresti tegema nii, et supp ei lõpeks ega jääks lahjemaks.
Teadus-arendustegevus ongi ala, mis on alati seotud riskiprojektidega. See tähendab, et soovitud tulemust ei pruugigi saada. Loomulikult on mõeldamatu, et igast teadusrahastusest oodataks laialdaselt kasutusele võetava asjana realiseeruvat tulemust. Kuid samavõrra mõeldamatu on ka see, et riik panustaks tühja. Kui soovitud tulemuse on toonud veerand investeeritud rahast, on seda vähe.
Kaitseväega seotud teadus-arendustegevusi rahastati lubamatult kaootiliselt. Oluline on, et ministeerium tegi vigadest õiged järeldused. Ja oluline on, et teaduse rahastamine neil uutel alustel ka jätkuks.