Lasnamäe. Illustratiivne foto.

FOTO: Raigo Pajula

Kätte on jõudmas aeg, mil osa nõukogude ehitistest amortiseerub. Tihtipeale on nende lammutamine efektiivsem ja otstarbekam kui rekonstrueerimine või renoveerimine, eriti hoonete puhul, millel puudub ka arhitektuurne või muinsuslik väärtus, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Karl Õiger.

Karl Õiger. Foto: Liis Treimann/Postimees

FOTO: Liis Treimann

Lammutamine on sellisel juhul põhjendatud ja sellesse ei tohiks suhtuda valuliselt.

Peaksime hindama nende hoonete perspektiivikust liigse nostalgiata ning vastavalt ehitiste tänapäevastele funktsionaalsuse ja ohutuse nõuetele.

Hoone projekteeritud kasutusiga ehk projektikohane kavandatud tööiga on vähemalt 50 aastat. Tihti mõeldakse, et isegi kui hoonete eest ei hoolitseta, neid ei remondita ega hooldata, kestab nende elukaar igavesti. Tegelikult lõppeb sellisel juhul hoone kasutusiga märksa varem ära. Tõsi, elukaare lõpp saabub nii ehk teisiti, kui just suuri taastustöid ette ei võeta.

Oluline on siiski kõiki hooneid, eriti vanemaid, süstemaatiliselt kontrollida. Kahjustuste ilmnemise korral tuleb analüüsida, milliseid abinõusid ja kui kiiresti rakendada. Hoone projekteeritud kasutusiga 50 aastat saavutatakse vaid juhul, kui me seda hooldame ja teeme vajaduse korral jooksvat remonti.

Renoveerimistööd Lasnamäel. Foto: Toomas Huik/Postimees

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Hoone kasutusiga loetakse lõppenuks, kui objekt tuleb asendada või täiendada. Kui hoonet tuleb tugevdada või remontida olulise rekonstrueerimise teel ja seetõttu lõpetatakse ajutiselt ka tema kasutamine, algab hoone uus kasutusiga.

Teatavate abinõude rakendamisega võib hoone kasutusiga kuitahes pikaks venitada. Iseasi, kas see oleks majanduslikult mõistlik ja kasulik. Ent mis õigupoolest mõjutab hoonete kasutusiga?

Füüsiline ja moraalne vananemine

Sageli on hoone enneaegse lagunemise põhjuseks projektivead. Heaks näiteks on Solarise ripplagi, mis varises juba ehituse käigus. Või Tallinna Marja tänava kaupluse lagi, mis oleks võinud sisse variseda kohe pärast valmimist, aga püsis 17 aastat, enne kui lõpuks järele andis ja hulga inimesi betooni alla jättis. Keegi ei osanud arvata, et see maja ohtlik võiks olla.

Sissevarisenud lagi Solarise kinosaalis. Foto:

FOTO: Päästeamet

Teine põhjus on materjali valmistamise ja ehitamise vead. Olen ise paljude 1960. aastate hoonete valmimist tehases töötades lähedalt näinud ja tean, et ehituskonstruktsioonide kvaliteet polnud toona kuigi kõrgel tasemel. Nüüdseks hakkab täis saama ka tollal valminud hoonete kasutusiga.

Väga sagedased on ka ekspluateerimisvead, mis tekivad näiteks konstruktsioonide lõhkumisel ja ruumide ümberplaneerimisel või ruumide suurendamisel. Kasutusiga võib väheneda isegi siis, kui me hooneid remondime ja hooldame. Üheks põhjuseks on materjalide korrosioon laiemas mõttes, mitte üksnes terase roostetamine. Sh sooladest põhjustatud kahjustused, mis tekivad keskkonnas olevate erinevate gaaside ja kemikaalide (süsinikdioksiid, väävliühendid, nitraadid jne) reageerimisel ehitusmaterjalidega. Paratamatud on ka füüsikalised protsessid – näiteks niiskuse ja temperatuuri vaheldumine. Üks füüsikaline põhjus on ülekoormamine, mille tulemusel konstruktsioonid vajuvad läbi ja tekivad praod.

Dvigateli tootmishoone lammutamine. Foto: Ülemiste Technopolis AS

FOTO: Technopolis Ülemiste AS

Mis praegusel ajal vaat et olulisim – vanade hoonete puhul on energiakulu suur ja ei vasta tänapäeva nõuetele.

Mis praegusel ajal vaat et olulisim – vanade hoonete puhul on energiakulu suur ja ei vasta tänapäeva nõuetele. Vähem oluline pole ka ehitise moraalne vananemine. See tähendab seda, et pole võimalik kasutada kunagist plaanilahendust, sest see ei vasta enam nõuetele. Tootmishoonetel (tööstus- või põlumajandushooned) on tänapäeval oluliselt teine tehnoloogia ja väga raske on hoonet ümber ehitada nii, et see täidaks tootmise vajadusi ja kasutajate soove. Näiteks Ülemistel Dvigateli tootmishoone, millest nüüd üks on lammutatud ja teise on korraldatud jäähall. Viimasel ei ole ei tegu ega nägu.

Heaks näiteks on ka nõukogude ajal ehitatud kaubandushooned, mida leidub veel kõikjal Eestis. Tolleaegne kaubandus oli sootuks erinev praegusest, kus kaubakogused on kordades suuremad, põrandate koormus on suurem ja ka tehnoloogia ning inimeste vajadused on teised. Toona oli kõikjal defitsiit ja kaubandus toimis teisiti. On häid näiteid ka mõne suurema kaubamaja näol, mis asub nii kaubanduse, turistide voolu ja liikluse tuiksoonel. Samas on raske leida sellise hoone juures midagi unikaalset, pidades silmas, et mõned neist hoonetest on projekteerinud üleliidulise projekteerimisettevõtte arhitektid 1950. aastate alguses. Seega võime eeldada, et täpselt samasuguseid «unikaalseid» kaubandushooneid leidub endises Nõukogude Liidus teisigi.

Dokumenteerimine

Iga hoone kestab nii kaua, kui meil teda vaja on. Kuna nõukogude ajal oli ehituskvaliteet selline nagu ta oli, ruumide kasutamine pole enam efektiivne ja ka ehitise arhitektuurne väljanägemine pole midagi erilist, tekib tihtipeale küsimus – kas hoonet on mõtet säilitada?

Tartu Annelinna majadest vanimatel täitub peagi 50. eluaasta. Foto: Margus Ansu/Postimees

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Seda enam, et võib juhtuda, et vanema hoone renoveerimise kulutused on oluliselt suuremad kui uue hoone ehitamine, siis tasuks kindlasti kaaluda ka lammutamist. Veelgi enam siis, kui iganenud hoone asukoht on atraktiivne ja praegusel kujul pole hoonel suurt väärtust.

Lammutamisesse ei tohiks tänapäeval enam nii valuliselt suhtuda. Erandjuhtumiteks on loomulikult muinsuskaitselised objektid, mille puhul aitaks näiteks konserveerimine (Rakvere linnus, Viljandi lossivaremed), kui eesmärk on teha nii, et hoone enam nii intensiivselt edasi ei laguneks. Samuti muinsuskaitsealuste hoonete restaureerimine. Sellistel juhtudel ei tarvitse hoone tehtud kulutusi kunagi tagasi teenida. Vahel on aga otstarbekas ja võimalik muuta hoone kasutusviisi ja siis teenitakse ka tehtud kulutused tagasi (Lennuangaarides asuv meremuuseum, Rotermanni soolalaos arhitektuurimuuseum, endises Tallinna elektrijaamas Kultuurikatel jne).

Vesilennukite angaarid 2002. aastal. Foto: Toomas Huik/Postimees

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/EMF

Renoveeritud Lennusadama angaaride avapidu 11.05.12. Foto:

FOTO: Jelena Rudi

Kui hoonel on väärtus, siis tuleks seda kõikide vahenditega säilitada. Ükskõik, kui palju see ka ei maksaks. Üks selline ehitis tollest ajast, mida tuleb mistahes kulutustega korras hoida ja säilitada on Tallinna Laululava tuletorni ja raadiotorniga. Laululava on rahvuslik sümbol - vabadussümbol, sellel on ainulaadne arhitektuur ja konstruktsioon ning tollel ajal üks vähestest omasugustest rippkatustest. Ka laululava ehituse kvaliteet ei olnud teab mis kõrge (katus lasi läbi juba esimesel laulupeol). Kulutusi, s,o kõikvõimalikke remonte ja ka tugevdusi on aastate jooksul tehtud (suuremad remondid nt 1990, 1997, 2011) ja tuleb edaspidigi teha – tuleb vahetada akustilise ekraani puitpaneelid ja ka kande- ning jäigastustrossid.

Vaade Tallinna Linnahallile. Foto: Peeter Langovits

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Kui võetakse ette hoone lammutamine, siis on arhitektuuri- ja tehnikaajaloo eesmärgil väga oluline objekt dokumenteerida.

On ka mõningaid nõukaaegseid ehitisi, milles on unikaalseid elemente. Näiteks Tallinna Linnahalli akustikat võib pidada vaieldamatult senimaani postuumses mõttes Eesti parimaks. Samuti ka selle arhitektuurset lahendust.

Kui võetakse ette hoone lammutamine, siis on arhitektuuri- ja tehnikaajaloo eesmärgil väga oluline objekt dokumenteerida. Eestis pole see küll väga kõrgelt arenenud, palju oleks õppida Jaapanist. Tänapäeval on dokumenteerimine mujal väga heal tasemel – praegu kasutada olevate tehniliste võimaluste juures on seda suhteliselt lihtne teha (skaneerimine, droonidega ülalt pildistamine, digifotod jne). Kui tulevased põlved tunnevad huvi, siis oleks neil võimalus nende hoonetega tutvuda.

Kokkuvõtteks – hoonete lammutamisesse ei tohiks suhtuda nii valuliselt, sest tihtipeale läheks nende säilitamine ja renoveerimine kulukamaks, kui hilisem tulemus seda väärt oleks.