Evelyn Sepp: Eesti poliitika pantvangid

Evelyn Sepp Foto: Jaanus Lensment

Keskerakonna ja Ühtse Venemaaga lepingu sõlmimisest on möödas juba pea tosin aastat. Olgem ausad, kolmandik sulas liiguks ju ka ilma selle lepinguta, nagu ei takistaks selle lõpetamine ka teatud saadikutel mööda Venemaad erinevatel konverentsidel tiirutamast või sõjaliste lastelaagrite korraldamist Krimmis, kirjutab arvamusportaali kolumnist Evelyn Sepp.

Asi polegi selles. See on märk pigem siin, Eestis. Aga mõelgem, märk millest? Kui mingil põhjusel oli 2003/2004 veel võimalik mõelda, et Eesti ja Venemaa suhted on ehk muutunud tsiviliseerituks, avatumaks ja võib-olla tõesti oli võimalik arendada suisa parteide vahel ka mingit läänelikku koostööd, mis võiks riikidevahelist suhtlust tugevdada. Mõned aastad hiljem selle tähendus muutus ja seda kõigi jaoks ning pidi olema selge ka asjaosalistele endile.

Aga leping on jõus tänaseni. Pärast Osseetiat. Pärast Krimmi. Pärast Ida-Ukrainat. Pärast Malaisia reisilennukiga juhtunut. Pärast Kohvrit. Ja enne mida...?

Olen palju rääkinud siinsete venelastega ja juba ammu ning endalegi teatava ootamatusega kuulnud sageli vastuseks, et Keskerakond tahab ju vaid meie hääli, ta kasutab meid ära, aga et tegelikult ei tee meie heaks midagi.

Minule tundub loomulik hoiak, et mina olengi riik. Mina vastutan, mina maksan makse, mul on õigus valida, olla valitute suhtes kriitiline.

Keskerakonna traagika

Nii on seletanud asja väga erinevad venekeelsed inimesed. Nii noored, vanad, intelligendid kui päris tavalised Eesti venelased. Ilmselgelt ei saa ma sellest suurt midagi üldistada, aga kriitiline küsimus on õhus. Sest tõesti – mida on Keskerakond teinud Eesti vene inimeste heaks? No päriselt? Toonud mõned inimesed poliitikasse, edutanud neid silmapaistvatele kohtadele. Nii omavalitsustes kui riigikogus. Jah, on küll.

Kohati ehk ebaõiglane mulje, aga suuremad korruptsioonijuhtumid või ebaeetilised seigad seonduvad sageli just nendega ja just Keskerakonna ning selle võimetusega hoida moraalset teekaarti. Ühesõnaga on nad kindlasti stigmatiseerinud venekeelseid inimesi Eestis kui ebameeldivustega seonduvat või kui ohtu, korruptante. Vähemalt on nad seda muljet kinnistanud. Ja mis sest, et enamasti on see ju alusetu ja ebaõiglane.

Asjaomased aga endal sellest tulenevat suuremat vastutust ei näe ega näi ka selle pärast eriti muret tundvat. Ja sellest punktist rullub minu jaoks lahti kogu selle erakonna traagika, mille suhtes tuleks olla tähelepanelik ja võimalusel mõistlik kõigil – eriti aga neil, kes jagavad valitsusvastutust.

See on küsimus – kes on riik?

Minule tundub loomulik hoiak, et mina olengi riik. Mina vastutan, mina maksan makse, mul on õigus valida, olla valitute suhtes kriitiline. Olla inimene, usaldada teisi ja sedasama riiki ja nõuda, et see väärtus oleks kaitstud.

Kui ma olen aga näiteks minister, siis ma ei ole riik. Ma olen kõigest minister, võimukandja. Ja see on päris suur vahe.

Ja see on midagi, mida Keskerakond on aastaid oma kibedas opositsioonis eiranud: eitanud tõsiasja, et Rõivas on kõigest minister, et Ansip on kõigest minister, et Ilves on kõigest üks võimukandja, aga mitte riik. Riik oleme ikka meie üheskoos.

Selle erakonna ideoloogia põhineb retoorikal, et kõik näitlikus loetelus olevad persoonid on riik ja kuna Keskerakond on mõistagi nende vastu, siis järelikult ...!? Ka riigi vastu.

Piisas vaid riigil teha seda, mida ta seaduse volitusega tegema peab, kui algasid taas parteilised hüsteerilised rünnakud a la «Eesti ei ole õigusriik!», «Eesti on politseiriik!», «Eesti riik tahab Savisaare surma!».

Kasvõi kolmapäeval ilmuva parteilehe pealkirju lugedes kukuvad käed nõutusest rippu:

«Tegelikult tahtsid nad Edgarit tappa; Enneolematu atentaat Eesti opositsiooniliidrile; Kapo ja kolm sajandit ajalugu; Kuulsa pressikonverentsi kehakeelest; Keskerakond ja õigusriik löögi all; Linnar Priimägi: Savisaare protsessi rool on värisevates kätes; Vastupanuvõitlus politseiriigiga; Tallinn rünnaku põhjustega ei nõustu; Prokurör Laura Vaik eksis meelega?; Teemad, mis Savisaare ründamise varjus kadusid; Justiitsterrori ajaloo jätkumine Eestis; Mäherdune tõmblemine! Meedias, aga mitte üksnes seal; Ühe poliitilise nõiaprotsessi anatoomiast»

Muidugi ka see on ajakirjandusvabadus, aga rohkem siiski diagnoos. Poliittehnoloogia igatahes. Ja seda alatum.

Esiteks on see vale. Teiseks on selline retoorika rumal ja ettevaatamatu. Ja kolmandaks on see ka ohtlik.

Pronksöö

Ma ei oska tuua valusamat näidet selle tõestuseks kui 2007. aasta pronksöö. Jätan hetkeks kõrvale kõik selle, mida ma olen kritiseerinud varem ja mille suhtes olen ma kriitiline tänaseni – ehk selle, kuidas toonane valitsusjuht seda kriisi emotsionaalselt ja poliittehnoloogiliselt üles kruttis, tema motiividest, mis olid häbiväärsed, aga vaatame selle teist poolt Keskerakonna vaatevinklist.

Esimest ja ehk ka viimast korda oli mul Edgar Savisaarest tõesti kahju. Sest kõik see, mida ta aastaid külvanud oli, tuli talle endale vastu Tallinna tänavatel. Need inimesed ei olnud enam Ansipi vastu, nagu neid dresseeritud oldi, vaid Eesti riigi, see tähendab meie kõigi vastu ja Savisaar võiski Vabaduse väljaku majast vaid nõutult käsi laiutada. Mäletate, toona paluti tal oma valijaid korrale kutsuda, olukorda rahustada vmt, aga temast ei sõltunud tõesti enam mitte midagi. See oli kibe pill kõigile.

Ta oli märatsevate «venekeelsete» linaste jaoks sel hetkel absoluutselt mittekeegi. Ehk mida ma öelda tahan: värvides end Eesti riigist välja, värvitakse end sellest ka päriselt välja. Selles seisnebki erakonna traagika – isolatsioon, suutmatus end ise korrigeerida, ohjeldada, vigu tunnistada, moraalset kompassi hoida.

Värvides aga aastaid oma valijaid «Eesti riigist välja», sest nad on kõige vastu, mitte lihtsalt Rõivase või kelle vastu iganes, värvitakse neid teadlikult mõnda teise kultuuriruumi või koguni riiki sisse. Ehitatakse piire, barjääre seal, kus integratsioon võiks oma loomulikus ja positiivses toonis kulgeda. Ja nüüd ei räägi me sugugi ju enam «venekeelsete» inimeste integratsioonist, vaid üsna killustunud ühiskonnast – sotsiaalselt, vaimselt, geograafiliselt, hariduslikult või mis iganes alusel lõhestunud Eestist.

Võimalused valitsuses

Jah, siin on rohkem kui üks süüdlane, aga see üks ei ole alternatiiv, vaid kaassüüdlane. Kibestunud. Väiklane. Kättemaksuhimuline. Nii lihtne see ongi. Ja ei ole nii, et saades võimule «oma programmi teostama», astutakse ühtäkki Eesti riiki esindama või ehitama ning kõik need valijad on taas paadis. Ei ole nad tuhkagi! Viha, mida külvad ehk aasta, lõikad kümme või enam aastat, võiks olla selle õppetunni üks järeldustest.

On naiivne arvata, et vastandades end aastaid riigile, muutuks see vastandus ühtäkki valitsusse saades üleöö positiivse märgiga toetuseks.

Kahtlen selles väga. Kaldun arvama, et praeguseks ei ole ka Keskerakonnal valitsuses mingit suuremat edu loota kui ühelgi teisel parteil, sest lõigatakse ikka seda, mida on külvatud. Ja kui on külvatud seda, et Eesti riik on halb, valelik ja ahne, siis seda ollakse ka ise, «kui astutakse riigi positsioonile».

Miks ma nii arvan? Sest kasvõi eespool viidatud retoorikaga on aastate jooksul palju inimesi Eesti riigist vaimselt välja värvitud ja küsimus ei ole vastanduses Keskerakond versus näiteks Reformierakond, mis ta ju demokraatia tingimustes olla võiks. Vaid üldises usaldamatuses Eesti riigi vastu. Masside psühholoogia ei toimi päris on-off-režiimil.

Rõivast, Ansipit, Ilvest võib vabalt kritiseerida ja isegi mitte sallida. Aga nemad ei ole Eesti riik. Riik see oleme meie, kellel on vaja teadlikult ehitada usaldussuhteid, mitte paranoiat ja umbusaldust. Ka Keskerakond, korruptandid, kahtlustatavad, süüdistatavad ja kõik teised tavalised Eesti inimesed on Eesti riik. Sellest kokkuleppest võiks lõpuks ikka küll kinni pidada!

Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.

----------------------------

Evelyn Sepp on endine poliitik, kes kuulus aastatel 2001–2011 riigikogu 9., 10., 11. koosseisu; enne seda töötas ta viis aastat riigikogu Keskerakonna fraktsiooni nõunikuna. Ta on juhtinud Kultuurikatelt, osalenud Eesti Ujumisliidu juhtimises ning on praegu ametis Teenusmajanduse Koja tegevjuhina.