Fotograafina olen osalenud tihti erilaadsetel ettevõtmistel. 1995. aasta septembri lõpus avanes võimalus sõita koos Soome Instituudi rahvaga seenemetsa. Mulle kui linnainimesele on iga seenelkäik väike avastusretk. Eriti veel fotoaparaadiga ja siis, kui kaasas asjatundjad ja meeldiv seltskond.
Eesti ja Soome kultuurikontakte arendava Soome Instituudi rahvas avas sügishooaja sõiduga seenemetsa. Kaasa sõitsid ka mõned ajakirjanikud, nende seas Soome Yleisradio võttegrupp koos Eesti korrespondendi Ulla-Maija Määttäneniga. Traditsiooniks saanud ürituse tegi sel korral põnevaks seenelistega liitunud Soome suursaadiku Jaakko Kaurinkoski abikaasa Kaarina Kaurinkoski, suur seente tundja ja kokakunsti austaja. Temalt oli just ilmunud raamatu «Seenetoidud» eestikeelne tõlge ning väljasõidul jagas saadikuproua lahkelt ka oma teadmisi.
Enne metsa jõudmist peatus buss seenelistega Aegviidu põhikooli ees. Tutvuti kooli ajalooga ning koolipinkides istudes kuulati Soome Instituudi eestvedajate Eva Lille ja Maimu Bergi hoogsat juttu instituudi sügishooajast. Jõuti heita pilk ka seenenäitusele, mille õpetajad olid kolme päeva jooksul metsast leitust koostanud: valik riisikaid ja puravikke, sekka kukeseeni, pilvikuid, sirmikuid. Innustust saanuna sõideti koos kohaliku saatjaga Aegviidu metsadesse, kuhu kaunis sügispäev oli meelitanud palju seenelisi. Pärast mitmetunnist seenejahti metsast välja jõudes uudistati üksteise suurtes korvides leiduvat ning nüüd oli saadikuproua nõu igati asjakohane. Kaurinkoski korvist võis leida väikseid murumune, ka puravikke, kännuseeni ja riisikaid. Seeneliste korvides leidus ka sirmikuid, tatikaid ja liimikuid, kuid ka neid seeni, mida asjatundjad süüa ei soovitanud. Mulle jäi peale kauni looduse ja seeneliste kaadrisse ka end sügislehtede vahele peitnud punane kärbseseen.
Mõni päev pärast ühist seenelkäiku pakkus saadikuproua oma residentsis seentest enda retseptide järgi valmistatud hõrgutisi ning instituudi ettevõtmist näitas septembri lõpus Soome televisiooni hommikuprogramm.