Peeter Raudsik

FOTO: Erakogu

Vaadates fotosid tuhandetest põgenikest Ungari, Serbia, Horvaatia ja teiste Euroopa riikide piiril, võib täheldada üht huvitavat fenomeni. Meediasse sattunud piltidel on haruharva näha palvetavat inimest. Kuna vandenõusid on palju, vaatasin ka Scanpixi põhjatusse pildibaasi, kuhu tulevad fotod eri uudisteagentuuridest ja fotograafidelt kogu maailmast.

Tellijale

Tõele au andes leidsin siiski üksikuid pilte palvetavatest põgenikest. Eeskätt on võtnud inimesed hetke jumala tänamiseks just Kreeka randades, kuhu on jõutud uppumist trotsides vaevu vett pidavatel alustel. Vahemere ületamine on paljude põgenike jaoks reisi kõige ohtlikum osa. Senini hukub igal nädalal Türgi, Kreeka ja Liibüa rannikuvetes kümneid inimesi. Ainuüksi augusti viimasel nädalal leidis Liibüa rannavalve 200 inimese surnukehad.

Niisiis pole imestada, et eluga pääsenud inimesed võtavad hetke palveks pärast surma võitmist. Ungarisse jõudmise ajaks on palvetavad inimesed fotodelt peaaegu kadunud. Tõdemus tundub seda kummalisem, et tihtipeale kirjeldatakse saabuvaid põgenikke kui islamiste, kes tulevad siia oma seadusi tooma, ohustades seeläbi meie kultuuri ja väärtusi.