Andra Siibak: Facebook oli maas! Millest teie ilma jäite?

Andra Siibak Foto: Erakogu

Facebook oli maas. Esmaspäeva õhtul. Umbes kolmveerand tundi. Need nelikümmend viis pikka minutit panid paljude kasutajate kannatuse ilmselt korralikult proovile ning ärgitasid endalt närviliselt küsima «Millest ometi ma nüüd kõik ilma jään?!», kirjutab arvamusportaali kolumnist Andra Siibak.

Uuringutest nähtub, et millestki ilmajäämise hirm ongi see peamine, millega paljud suhtlusportaalide kasutajaks hakkamist põhjendavad ja millega selgitatakse vajadust pidevalt enda «uudisvool» ning privaatsõnumitel silma peal hoida. Paljud Facebooki kasutajad ei logi end näiteks kunagi keskkonnast välja. Miks? Nii saavad nad olla pidevalt olemas ja kättesaadavad. Elu ei lähe neist mööda. Või siiski?

Kümme aastat tagasi oli suhtlusportaali Rate aktiivsete noorte kasutajate seas levinud ütlus «Rate on elu ja Viru on kodu». 2007. aastal eesti koolinoorte seas tehtud uuringust ilmnes, et enamik noori siiski pigem naeruvääristas neid, kes elu vaid arvutiekraani ees istudes mööda saatsid. Nüüd on meist pea kõigil nutitelefonide ja tahvelarvutite näol olemas nn digitaalsed kehapikendused ning virtuaalse ja reaalse elu vahelise piiri tõmbamise teemad ei ole enam ammu adekvaatsed.

Samas ei ole nende aastatega tegelikult väga palju muutunud. Selles, mis suhtumist puudutab. Muutunud on vaid platvormid.

Ühiskonnas, kus endiselt hoitakse au sees ütlust «Kui sind pole Facebookis, pole sind olemas», leidub veel vähe neid julgeid, kes on valmis enda sotsiaalset enesetappu sooritama.

Ühiskonnas, kus endiselt hoitakse au sees ütlust «Kui sind pole Facebookis, pole sind olemas», leidub veel vähe neid julgeid, kes on valmis enda sotsiaalset enesetappu sooritama. Tõsi, viimasel ajal on mitmed tuntud eestlased uhkusenoot hääles kuulutanud, et neid enam Facebookist ei leia.

Tõsi on aga ka see, et Facebooki kasutusest – olgu siis kas ajutiselt või päriselt – loobujaid iseloomustab rahvusvaheliste uuringute andmetel üks ühine omadus: neil kõigil on ka n-ö tavaelus piisavalt sotsiaalset kapitali, et virtuaalmina sotsiaalne suitsiid välja kanda. Enamikul tavakasutajatest seda luksust ei ole.

Vastupidi. Facebookist on saanud pea et asendamatu sotsiaalne liim, mille abil saab koos hoida suhteid ja võrgustikke ning koguda sotsiaalset, aga ka majanduslikku kapitali. Samas täidab Facebook paljude jaoks peamise uudiste- või meelelahutuskanali funktsiooni ja gruppidega liitudes või nende tegevusi laikides võimaldab tekitada aktiivse kodanikuühiskonna liikme tunnet.

Tundub, nagu oleks nutiseadmete ajastul meie deviisiks muutunud filmist «Mehed ei nuta» tuntuks saanud mõtteviis «Ma olen täiesti terve mees ja ma tahan seda kõike saada». Ainult et selle kultuslause tänapäevane versioon ei ole tegelikult soospetsiifiline, samuti tuleb sellele lisada veel üks oluline sõna – KOHE! Ma tahan KOHE vaadata, mitu laiki mu enekas saanud on! Mul on KOHE vaja, et kursakaaslane meie grupis kodust ülesannet täiendaks! Ma tahan KOHE viimaseid uudiseid lugeda! Mul on vaja, et ülemus KOHE mu privaatsõnumile vastaks!

Ütlesin, et selline käitumine on omane tervetele inimestele. Tegelikult siiski mitte. 2012. aastal lõid Bergeni Ülikooli teadlased Dr. Cecilie Andraesseni juhtimisel Facebooki-sõltuvuse skaala, mille abil on võimalik tuvastada neid Facebooki kasutajaid, kelle kasutust võib pidada juba patoloogiliseks.

Olgugi et norrakate loodud skaala on teadlaskonna hulgas juba omajagu kriitikat kogunud; näiteks heidetakse uurijatele ette, et skaala loomisel ei ole arvesse võetud Facebooki erinevaid kasutusvõimalusi (st fakti, et Facebooki ei kasutata vaid suhete hoidmise ja loomise eesmärgil, vaid ka mängude mängimiseks, uudiste lugemiseks jms), nähtub skaala alusel tehtud empiirilistest uuringutest, et Facebooki-sõltuvus ohustab peamiselt nooremaid, sotsiaalselt ebaküpsemaid ning arglikumaid inimesi.

Niisiis, kas teie märkasite, et Facebook oli esmaspäeval maas?

--------------------

Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu Ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat.  Praegu töötab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.