Raiko Uri. FOTO: Erakogu.

Viimastel nädalatel on räägitud kõrgharidusmaksust kui ühest viisist ülikoole rahastada. Kohustuslik nagu kõik maksud. Kas aga poleks mõistlikum esiteks ammendada võimalused Eesti kõrgkoolide rahastamiseks vilistlaste vabatahtlike annetuste alusel?

Kuigi esmapilgul võib vabatahtlik rahaloovutamine tunduda näitena ebakindlast ja isegi ebarealistlikust finantseerimisviisist, on selline kõrghariduse rahastamissüsteem maailmas üsna levinud ning ka lähivälismaal kõrghariduse omandanud eestlaste poolt hästi vastu võetud.



Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis Riias (SSE Riga) on sellist rahastusmudelit kasutatud juba kolm aastat üha kasvava populaarsusega. Sõnum on selge – tasuta hea hariduse saanud inimesed on vabatahtlikult nõus loovutama osa oma sissetulekust jätkusuutliku hariduse pakkumiseks.



Selline skeem vähendab riigi osa kõrgkoolide rahastamisel tasuta hariduse pakkumiseks. Süsteem võidaks veelgi, kui riik tunnustaks vabatahtlikke panuseid lisades neile võrdelisi toetussummasid sarnaselt Noore Õpetlase Stipendiumiga. 

SSE Riga rahastamine



SSE Riga asutati 1994. aastal Rootsi riigi eestvedamisel, et pakkuda kolme Balti riigi noortele võimalust omandada maailmatasemel äri- ja majandusharidus ning luua karjääriks kasulikke regiooniüleseid kontakte. Esimesed viisteist aastat oli bakalaureusetaseme haridus SSE Riga’s tasuta – Läti ja Rootsi riigi ning erafondidest annetajate toel. See aitas üles ehitada paljude näitajate kohaselt parima ärikooli Baltikumis.



Ülikooli asutajate ootuseks oli, et koos majanduse arenguga võtavad Eesti, Läti ja Leedu  SSE Riga rahastamise üle. Kahjuks pole Balti riikide juhid selles osas reaalset koostöövõimet üles näidanud. See on loonud olukorra, kus alates 2008. aastast on SSE Riga’s sisse viidud õppemaks.

Raske otsus rakendada õppemaksu tõi kaasa ohu, et tagasihoidlikuma sotsiaalse taustaga õppurid enam SSE Riga’sse sisse ei astu. Neile on küll loodud kõik võimalused rahaliseks toimetulekuks ülikooli garanteeritud õppelaenu näol, kuid kuna kõrghariduse kvaliteedi hindamine ilma isikliku kogemuse ja võrdlusbaasita on äärmiselt raske, võib arvata, et nii mõnigi tugeva potensiaaliga noor teeb kõrgkoolivaliku pelgalt õppemaksu puudumise teguri järgi.

Siinkohal tulid mängu SSE Riga vilistlased ning nende kõige ärksamad tööandjad, kes viimasel kolmel aastal on kokku kogunud ja välja pannud stipendiume, mis katavad kuni 25 protsenti õpinguid alustavate tudengite õppemaksust. 2010. aastal koguti nõrgima majandusliku taustaga noorte stipendiumiteks ligi miljon krooni. Sealjuures on proportsionaalselt kõige aktiivsemad annetajad olnud eestlased. Käesoleval aastal toetas SSE Riga 142st Eestist pärit vilistlasest noori tudengeid vabatahtliku annetusega umbes neljandik. Keskmine annetus oli seejuures ligi 4000 krooni. Tasub arvesse võtta, et SSE Riga on lühikese ajalooga väike ülikool. Kui sellist skeemi rakendadaks sama edukalt mõnes pikema ajalooga suuremas kõrgkoolis, oleks võimalik vilistlaskonnalt kogutav toetus väga märkimisväärne.



Vilistlaste vabahtlikule tegevusele on õla alla pannud ka mõned tööandjad. Alates eelmisest aastast osaleb stipendiumites audiitorfirma Ernst & Young, läbirääkimised käivad ka teiste ettevõtetega.



Eesti kõrghariduse rahastamine vilistlaskonna ja riigi koostöös

Sarnaseid rahastamisviise võiks rakendada ka Eesti kõrgkoolid. Neile peaks sellise süsteemi sisse viimine lihtsamgi olema, kuna vilistlaskonnas on palju vanemaid liikmeid, kes on jõudnud elus rohkem saavutada. MTÜ SSE Riga Toetusfondi kogemus näitab, et vilistlaste kaasamine on pikaajaline protsess ning selle peamiseks eelduseks on nende rahulolu saadud haridusega. Maailma tippülikoolid tähtsustavad vilistlassuhteid sedavõrd, et on loonud osakonnad, mille eesmärgiks on edukatele lõpetajatele pidevalt meelde tuletada, kui olulisel kohal on hea haridus olnud nende hilisemates saavutustes.



Lisamaks eraisikute panustele kaalu ning motiveerimaks kõrgkoole vilistlaskonda aktiveerima võiks Eesti riik järgmisel kümnel aastal iga eraisikute ja firmade poolt ülikoolidele annetatud krooni kohta eraldada teise krooni. Sarnane süsteem toimib suurepäraselt eraettevõtjate ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöös Noore Õpetlase Stipendiumi puhul. Miks mitte seda laiendada ja soodustada riigi rahaga eraisikutepoolset annetamist kõrghariduse arendamiseks? Kui oleme teadvustanud vajadust tugevdada meie inimeste hariduslikku konkurentsivõimet ning samas nendime riigi rahaliste vahendite piiratust, peaks avalik sektor eriti pingutama eraraha kaasamiseks. SSE Riga vilistlased on näidanud, et see valmisolek erasektori poolt on olemas.



Erasektori ja riigi koostöö toob kõrgharidusse rohkem raha. Lisaks rahalisele panusele tõstavad annetused ka vilistlaste huvi nende Alma Materis pakutava hariduse kvaliteedi ning ka ülikooli kulustruktuuri läbipaistvuse vastu. See aitaks kõrgharidust arendada ka kvalitatiivselt, kuna vilistlased teavad kõige paremini, millisest oskusest ülikooli lõpetamisel vajaka jäi ja millised tarkuseterad olulisimateks osutusid.



Enne kui rakendada kohustuslikku kõrgharidusmaksu, tasuks kaaluda samade eesmärkide saavutamist vabatahtlikkuse alusel. SSE Riga näide tõestab, et see on võimalik.