Püüame kujutleda normaalset käitumist. Kahtlustatav piirduks näiteks ütlustega, et ei nõustu kahtlustusega, ei ole plaaninud tunnistajaid mõjutada ega pea seepärast ametist kõrvaldamist õigeks ning kaebab selle edasi.
Juhtkiri: häbitu praalimine ja (varjatud) ähvardused – milleks?
30. september 2015, 22:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miskipärast on Edgar Savisaare kaitsjad ning nende tuules erakonna propagandistid ise valinud sõnumi, et tema linnapeaametist kõrvaldamine on mõttetu samm, sest kui ta tahaks kedagi mõjutada, saaks ta seda ikkagi teha, kuna jääb ju edasi Keskerakonna esimeheks. Savisaare advokaat Oliver Nääs ütles eile Postimehele koguni järgmist: «Ainus praktiline meede sellise pelguse puhul oleks võtta ta vahi alla.»
Niisuguse, mitte ju loogikavaba jutu kuulmine Savisaare poliitiliste vastaste suust mõjuks loomulikult ja arusaadavalt. Kui sama kordavad aga poliitiku enda teada-tuntud kooripoisid, mõjub see häbitu praalimisena. Kuidas siis Eesti inimesed seda mõistma peaksid? Kas tõesti on sõnum täpselt sama nagu «Tujurikkuja» tuntud laulus «Savikas ja Kuzzer»? Karikatuur kordub päriselus?
Isegi enda kohta erakordse vindi on peale keeranud Keskerakonna leht Kesknädal. Paljust muust, mis seal kirjas, võiks mööda vaadata kui lihtsalt naeruväärsest, ent uurimisasutuste ametnike ähvardamisega minnakse selgelt üle piiri. Vähemalt üle eetiliste piiride. Kesknädal kirjutab: «Kuid Sinisalu jt võimukandjad ei tea, milliseks kujuneb nende endi tulevik. Kesknädalale millegipärast tundub, et «struktuurid» võivad saada kogeda tulevikus sarnaseid õudusi, mida nad abitusse seisundisse jäetud ja lähedastest jõhkralt eraldatud Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare vastu Hundisilmal toime panid.»
Tekib küsimus, millele ikkagi sellise propagandistliku vooga pinda ette valmistatakse.
Järgmises lõigus keeratakse jutt küll lausa kosmiliste jõudude, karmavõla peale, ent viimases lõigus tugevdatakse taas ähvardust: «Eestis pole veel mitte kunagi nii olnud, et tuuled ja ajad ei pöördu.» Mis see siis on? Ametnike ähvardamine poliitilise kättemaksuga selle eest, et nad on julgenud vastavalt seadustele ette võtta korruptsioonikahtluse uurimise? Tahtlikult unustades, et uurimistulemused viiakse sõltumatu kohtu ette ning õigusriigis jõustub kohtuotsus alles pärast kõiki edasikaebamisi, mis kaitsele lubatud. Niisugune ähvardamine on absoluutselt kohatu.
Ühes Kesknädala loos kirjutab selle autor näiteks: «Minu jaoks oli see sümboolne algus uuele vabadusvõitlusele – seekord Brüsselist juhitud liidu ja selle Toompeal asuvate asehaldurite vastu.» Kuidas sellist, esialgu (?) hillitsetud üleskutset mõistma peaks?
Võrrelda ühe korruptsioonikahtluse alla langenud poliitiku kodu läbiotsimist õigusriigis kümneid tuhandeid elusid hävitanud või segi paisanud küüditamise või teiste ajalooliste traagiliste sündmustega on kohatu ja äärmiselt solvav kõigi ohvrite suhtes.
Samas on tegu ülimalt tugevate emotsionaalsete märkidega, mida muidugi on võimalik propagandas kasutada. Tekib küsimus, millele ikkagi sellise propagandistliku vooga pinda ette valmistatakse.