Kadri Hansalu

FOTO: Liis Treimann

Alles kaks aastat tagasi pidasin vajalikuks siinsamas Postimehe veergudel eraldi kaitsta noori ettevõtjaid ja idufirmasid, aga tänaseks on uue äri esindajad pressinud ennast juba kõige rikkamate eestlaste edetabeli tippu.

Pangaülekandeid vahendav Transferwise, mille asutajad Kristo Käärmann (35) ja Taavet Hinrikus (34) tänavu Äripäeva rikaste edetabelis esimese ja kolmanda koha haarasid, on praegu edukaim Eesti päritolu ettevõtjate loodud idufirma maailmas. Lisaks sellele, et nende noorte ettevõtte väärtuseks hinnatakse miljard dollarit ja sellesse on raha pannud maailmakuulsad investorid eesotsas Richard Bransoniga, on nad pärjatud Londonis ka tõusva tähe ettevõtjatiitliga ning nende nimed leiab erinevate maailma ajalehtede ja mõttekodade tehnoloogiaettevõtjate edetabelite tipust.

Rikkamate eestlaste sekka jõudmisest Käärmann ja Hinrikus ise eriti midagi ei arva, kuna enda sõnul on nad alles oma teekonna alguses. «Liiga vara on jääda istuma ja tehtut imetlema,» ütles Hinrikus Äripäevale. Selles on midagi väga sümpaatset ja uuele ettevõtluspõlvkonnale iseloomulikku – Eesti tipus olemine ei tähenda neile midagi. See on tore, aga nende ambitsioonid on palju suuremad.

Põlvkonnavahetust ja uut hingamist on ettevõtluses kaua oodatud ja praegu tundub, et see on lõpuks ometi kohal. Kusjuures naljaga pooleks võib öelda, et seda protsessi on viimasel ajal hoogsalt kiirendama asunud ka kaitsepolitseiamet. Nimelt on üsna kõnekas fakt, et lisaks Käärmannile ja Hinrikusele rikaste edetabeli esiviisikusse kuuluvad kolm ärimeest – Oleg Ossinovski, Hillar Teder ja Toomas Annus – on kõik kas pistise andmises uurimise all või juba süüdi mõistetud.

Kohalike skeptikute pirin ei takista Eesti noori ettevõtjaid maailma vallutamast.

Samas on Eestis siiani pea igaühel just uue põlvkonna ettevõtjate kohta midagi öelda. Küll tegutsevad nad imelikes kontorites, küll ajavad mõttetut (loe: liiga raskesti mõistetavat) äri, küll mõtlevad liiga ulmeliselt. Ettevõtja Reet Roos ütles eile, et tema hinnangul on Eestis idufirmade maania ning IT-uuendustele loodud ettevõtted ei pruugi viie aasta pärast enam aktuaalsed olla. Tal võib vabalt õigus olla, kuid usun ka, et sel juhul on need noored ja laia haardega ettevõtjad välja mõelnud juba kümme uut viisi, kuidas revolutsiooni korraldada ja raha teenida.

Tahtmata kedagi solvata, leian end vahel mõttelt, et ehk hoiabki Eesti majandust kvalitatiivset hüpet tegemast taasiseseisvumisel kõik võimaliku kokku krabanud ettevõtjate ring, kes ei näe vajadust või ei ole valmis suurteks muutusteks. Tipp-poliitikas on põlvkonnavahetus toimunud samuti paari viimase aastaga ja vana kooli ettevõtjad solvusid üsna kiiresti nolkide peale, kes neid enam ei mõista ega kuula. See rahulolematus ei ole aga suutnud noori kukutada poliitikast ning tõenäoliselt ei takista ka kohalike skeptikute pirin Eesti noori ettevõtjaid maailma vallutamast.