Viimased kaheksa aastat on andnud mulle kogemuse olla üks mürgitatumaid inimesi Eestis. Minu soontest läbi jooksnud kogus keemiat teeb must pigem keemilise kui bioloogilise olendi. Aga see on eluspüsimise hind. Kui aeg-ajalt küsitakse, kas ma viibin siinilmas tänu moodsale meditsiinile või alternatiivravile, ei oska ma ülearu kindlalt vastata.
Tellijale
Vahur Kersna: lootus, rumalus, äri ja ajupesu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, olen käinud nõidade ja šamaanide juures, jah, ma söön metsaprikoosi seemneid, joon betoniidilahust ning üritan toitumisega saavutada ketoosi. Aga ma olen tarbinud ka kõike, mis moodsal meditsiinil pakkuda. Kahes olen veendunud: kumbagi lähenemist pole mõistlik hüljata. Ja et see laud püsti püsiks, peab tal olema all ka kolmas jalg – sinu tahtmine, tegutsemine, valmisolek muutuda. Soov elada.