FOTO: Mihkel Maripuu

Ajalooparalleelid on väga spekulatiivsed, ent inimeste mõtlemises on kohati samad mustrid, räägib Jaak Valge Põhjarannikule antud intervjuus.

Valgega tulevad jutuks nii päevapoliitilised küsimused kui tema möödunud aastal ilmunud teos «Punased I», mis keskendub Eesti esimese iseseisvusaja põrandaalustele kommunistidele ja marksistlikele intellektuaalidele Nigol Andresenile, Johannes Vares-Barbarusele ja Johannes Semperile.

Kas meie pilk esimesele iseseisvusajal on liiga idealiseeriv või oleme praeguseks juba realistlikuma meeleseisundini jõudnud?

Mõningaid asju vaadatakse suhteliselt realistlikult, mõningaid kritiseeritakse üle ja mõningaid idealiseeritakse.

Olete polemiseerinud näiteks Magnus Ilmjärvega tema raamatu  «Hääletu alistumine» (2004) ümber.

Ilmjärv tõlgendas osa dokumente valesti ja osa mõtles ise välja. Ta viitas olematule dokumendile, et kinnitada, et Päts kooskõlastas oma riigipöördeplaani Moskvaga. Kui sa küsid teiselt riigilt luba võimuvõtuks, oled sa sisuliselt vasall. Selliseid dokumente, mille sisu ta viitas moonutatult, oli palju ja eks ta ka tõlgendas Pätsi tegevust väga negatiivselt, interpreteerides allikaid kallutatult. Kindlasti Päts tegigi vigu − kahtluseta on tal poliitikuna väga palju miinuseid ka.

Kui keegi on nõnda kaua tipus − kui te vaatate paralleelselt kas või praeguse aja poliitikuid − või kui tema käes on autoritaarne võim, teeb iga poliitik vigu. Võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, nagu eeldaks. Aga aastal 1939/1940 ei teinud Päts neid otsuseid siiski pahatahtlikkusest või omakasupüüdlikkusest. Me ei saa lõpuni kindlalt väita, kas see, et ta otsustas mitte vastu hakata, oli õige või vale, aga ta tegi neid otsuseid oma parimast äranägemisest − ta mõtles, et nõnda säästab kõige rohkem rahvast. Aga riigipöördega (1934) tegi ta ühiskonnale täitsa selgelt palju kahju.

Millega seletada, et Edgar Savisaarele on olnud Päts, tundub, väga hingelähedane?

Võib-olla on neid ühendav patriarhaalse juhi ambitsioon − ka Savisaar tahaks olla justkui kõigi isa. Mõlemal on autoritaarset joont; nad pole klassikalised demokraatlikud poliitikud. Ning mõlemad on suured kombinaatorid.

Aga mis ajendas raamatut «Punased» kirjutama?

Eks mind ikka huvitas juba varem, miks Nõukogude režiimi teenistusse läks nii palju Eesti intellektuaale, näiteks Eesti kirjanike liidu liikmetest juba esimesel punasel aastal koguni kolmandik.

Eks mind ikka huvitas juba varem, miks Nõukogude režiimi teenistusse läks nii palju Eesti intellektuaale, näiteks Eesti kirjanike liidu liikmetest juba esimesel punasel aastal koguni kolmandik. Mul oli, nagu paljudel ajaloolastel ja teistel, kes selle peale mõtlesid, ettekujutus, et juunikommunistid läksid Nõukogude võimu teenistusse selleks, et okupatsioonirežiimi mingilgi kombel pehmendada, katsuda nn Mongoolia varianti läbi viia, st proovida säilitada Eestile pisutki iseseisvust. Venemaa välisministeeriumi arhiivis dokumente lugedes hakkasin aga aru saama, et see ei pruugi kehtida: Eesti marksistlikud intellektuaalid käisid Nõukogude saatkonnas Eesti-vaenulikku juttu puhumas juba 1930. aastate algusest. Hiljem hakkasin seda talletama, ehkki see polnud tollal mu uurimisteema.

Siis sattusin konverentsile, kus rääkisin sellest, ning kirjandusinimesed ja mõned ajaloolased said mu peale hirmus pahaseks. Asi hakkas mind veel rohkem huvitama ning ega siis muud üle jäänud, kui põhjalik töö ette võtta. Juunikommunistid hakkasid hiljem, kui nad Nõukogude režiimis pettusid, väljastama signaale, et nad olid juba algusest peale kõigest aru saanud, aga nad tegutsesid just Eesti huvides. Inimese mälu ongi selline, inimesed mäletavad ennast nii, nagu neile meeldib ennast mäletada, siiralt. Dokumendid näitasid kogu juunikommunismi hoopis teisiti, kui inimesed seda mäletasid.

Mind huvitab üldse nn intellektuaalide psüühika. Kui vaadata näiteks hiljutist Jaak Urmeti ja ülejäänud 26 inimese kirja. Kultuuritegelased on huvitavad selles mõttes, et neil on väga hea sõnastamisoskus ja nad on iseendale võimelised midagi väga loogiliselt sisendama. Aga kui nad otsustavad ümber, on nad võimelised 180 kraadi vastupidist põhjendama. Paljudele neist jääb ka mulje, et kui nad suudavad midagi hästi sõnastada, siis nad on ka väga head analüütikud.

Kui palju te näete praegu samu mustreid, mis kehtivad aja kohta enne Eesti okupeerimist?

Järelmeid loomulikult näen. Samas on ajalooparalleelid väga spekulatiivsed. Aga inimeste mõtlemises on kohati samad mustrid. See võib olla Eestis läbi aegade, või vähemalt rahvusliku ärkamise järgselt, et umbes kolmandiku eestlasi − ma muidugi spekuleerin siin selle proportsiooniga − jätab eestlus külmaks või on see koguni neile vastumeelne − juba Ado Grenzsteini, kadakasaksluse ja juunikommunistide aegadest praeguseni välja. Grenzstein ja kadakasakslased polnud muidugi marksistid, aga eestivaenulikud küll. Aga ka marksistlik mõtlemine pole kuhugi kadunud. Marksist leiab, et mingid asjad on progressiivsed − ning nemad valgustatud vähemusena peavad ülejäänud juhmile ühiskonnale dikteerima, kuidas elada. See tuleb praegu väga tuttav ette.

Kui vaadata mullistusi, mis viimasel ajal on üks teist taga ajanud− kooseluseadus, pagulasteema ja muud n-ö kultuurisõja lahingud, mis on ühiskonda vähemalt pealtnäha teravalt lõhestanud −, siis millega on tegu?

Eks need teemad ole poolkunstlikult meie ühiskonda toodud. Väljastpoolt. Kui mingil hetkel valitsus otsustas, et peab kooseluseaduse läbi suruma, ei olnud ühiskond selleks diskussiooniks ette valmistatud. Seejärel hakkas poliitladvik ja osa meediast rahvast tagurlasteks, rassistideks, putinlasteks jne sildistama. See küllalt robustne ajupesu tekitas vastureaktsiooni.

Loomulik reaktsioon on vastujõud − nagu füüsikaseadustest lähtub?

Just. Tekkis hoopis homofoobia laine − tulemus oli kontraproduktiivne.

Kuidas seletada seda, et vasakpoolsel ilmavaatel pole Eestis olnud pärast iseseisvuse taastamist erilist edu?

Kas te arvate, et pole olnud?

Ei ole ju sotsiaaldemokraatidele rahva poolt antud mandaati valitsust moodustada?!

Meie vasakpoolsus on jaotunud Keskerakonna ja sotside vahel. Ja kui sedasi võtta, on vasakpoolsusel toetust küll. Samas on tänapäevane vasakpoolsus, täpsemalt marksismist välja kasvanud eurokommunism, sotsialism ja sotsiaaldemokraatia, midagi muud, kui ta oli veel mõnikümmend aastat tagasi. Tänapäeva marksism tähendab eelkõige seda, et toonitatakse multikulturalismi ning soositakse immigratsiooni ja feminismi − esimeseks eesmärgiks pole mitte sotsiaalne võrdsus või vaesemate olukorra parandamine.

Võib-olla mälestus okupatsioonist, mis nüüd hakkab kaduma, oli antisüst, mis avitas, sest N. Liit nimetas end sotsialistlikuks?

Üht korralikku sotsiaaldemokraatiat ei peaks tegelikult okupatsiooniga seostama. Sotsiaaldemokraadid on kommunistidega olnud enne maailmasõda üldjuhul teravas vaenus, aga tõsi, on olnud perioode, kus tehti ka koostööd.

Võib-olla osalt, raske on öelda. Üht korralikku sotsiaaldemokraatiat ei peaks tegelikult okupatsiooniga seostama. Sotsiaaldemokraadid on kommunistidega olnud enne maailmasõda üldjuhul teravas vaenus, aga tõsi, on olnud perioode, kus tehti ka koostööd.

Aga kuidas seletada seda, et joon jookseb ka rahvuseid pidi − venekeelne elanikkond on Eestis, tundub, palju vasakpoolsem?

Võib-olla venekeelsed ongi multikultuursema vaatega? Need inimesed, kes praegu siin elavad ja pole eesti rahvusest, pole ju üldjuhul väga Eesti või täpsemalt eestluse patrioodid, ja seda täitsa arusaadavatel põhjustel. Ja kuna vasakpoolsete erakondade propagandas domineerib enam multikultuursus, on loomulik, et nad sinna poole pöörduvad.

Ajaloolase pilguga − mis on teie seisukohast Eesti riiklusele praegu suurim oht?

Eestlusele ja Eesti riiklusele suurim oht on meie seesmise enesekindluse puudus.

Eelmainitud mullistused aitavad ju sellele kaasa?

See, mis meie poliitladvikuga praegu toimub, on provintsistumine, nagu Maarja Vaino oma hiljutises essees kenasti näitab. Aga see eneseusalduse puudumine on isegi laiem. Kui küsin üliõpilastelt, kus said naised varem valimisõiguse, kas meil või Prantsusmaal, siis vaid üks kümnest teab, et Eestis. Selliseid asju on palju-palju. Oleme kasvatanud üles rahvusliku alaväärsuskompleksiga põlvkonna. On levinud mõtlemine, et kõik hea ja progressiivne tuleb Läänest, kõike peab mujalt õppima. Eneseusaldust on vähe. Me ei oska näha seda, kus oma ühiskond on tugev ja võiks teisi õpetada. See on oht.

Need nn pagulased − nad pole tegelikult pagulased, pagulasstaatuse saab neist võib-olla kümme protsenti… Sovetiajal käis meie maalt läbi üle kolme miljoni inimese. See tähendab, et igal aastal umbes 70 000 inimest. Kui migrante tuleb 1000 või 2000, pole see tegelikult oht. Küll on oht, kui poliitladvik teeb edaspidigi selliseid otsuseid, nagu neilt nõutakse − praegu on see tuhatkonna vastuvõtmine, aga homme võib-olla 100 000.

Millal võib meie ühiskonna segregatsioon, et enamik eestlasi ja venekeelseid elab suuresti eri maailmades, ohuks saada?

On ju ka loogiline, et ühtemoodi inimesed tahavad rohkem koos elada. Ka USAs elavad valged rohkem koos, latiinod teises kohas koos, ja seda ei saa keelata. Ütleme ausalt: oleme viitsütikuga miini otsas ja oht on siis, kui Venemaa otsustab selle miini käivitada. Realistina võib öelda, et selle vastu sajaprotsendilist kaitset pole. Tuleb vene keelt kõnelevate inimestega katsuda võimalikult viisakalt hakkama saada. Venelased tuleb poliitiliselt rahule jätta, mitte ajada neile õõnsat integratsioonijuttu, mida nad niikuinii ei usu − tuleb lasta neil olla sellistena, nagu nad on. On ilus, kui nad leiavad, et Eestis on neile parem kui Venemaal, aga selle peale peavad nad ise tulema.

--------------

Postimees avaldab intervjuu lühendatud kujul. Täistekst saab lugeda Põhjarannikust.