Indrek kuus

FOTO: Postimees

Minu armsas endises töökohas Postimehes juhtus möödunud nädalal nii mõndagi, mis pani paljud isikud arvamust avaldama, mis inimeseloom on üks kõlblik peatoimetaja. Sestap mõtlesin, et panen kirja ühe lihtsa loo ega hakka targutama, nagu mul vahel kogemata juhtub, sest vahel mulle tundub, et tean elust nii mõndagi. Andke andeks, ütleks Pärt, eestlasena sündinud Wimbergil oleks häbi ja autoomanik Kersnal pisut piinlik, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Minu Tõnis Erilaid

Kui ma 1994. aasta kevadel ülikooli «esta õpsi» paberitega lõpetasin, oli õpetajate palk veel nirum kui paljudel teistel. Õhtulehte sattusin tööle seetõttu, et sobrasin ühes vanalinna antikvariaadis raamatuid, kui seal klõpsis mingisuguse uudisjutu tarbeks pilte vana semu Aivar Kullamaa. Ma vähe vist isegi poseerisin. Aivar ütles, et kuule, mees, tule Õhtulehte tööle, ma räägin Tõnis Erilaiuga jne.

Tõnis Erilaid. Foto:

FOTO: Õhtuleht

Ja nii see läks.

Erilaid võttis mu sügisel tööle. Ta tegi küll ka nalja, kuid tundus olevat võrdlemisi tõre mees. Noorte naiste vastu näis ta olevat üksjagu leebem, aga võib-olla mulle tundus nii. 

Kui ma õigesti mäletan, siis lasti mind Õhtulehest enne aasta lõppu sisuliselt lahti, sest ma ei allunud korraldustele ja mul polnud eriti häid ideid samuti.

Ma oma entusiastlikus juhmuses helistasin koguni pärast parvlaeva Estonia uppumist Marju Lauristinile ja ütlesin, et peaks ühe uudisjutu kirjutama, aga ma ei tea, millest, aga kas võiksime kokku saada ja ma tahan intervjuud. Lauristin oli niivõrd üllatunud, et ei taibanud mind kukele saata. Järgmisel päeval Toompeal saimegi kokku ja rääkisime, kuidas see hirmus mereõnnetus tõi sisepoliitikasse leppimist.

Tõnis Erilaiu vastu on mul teatav aukartus siiamaani, kuigi me tutvus jäi üürikeseks. Mäletan veel seda, et tal oli toona vist mingisugune Ameerika auto, mis olevat olnud väga kallis ja tihtipeale üsnagi rikkis. Igatahes soovin Erilaiule jõudu ja jaksu tema tegemistes.

Minu Ainar Ruussaar

Kui minu töösuhe Õhtulehes lõppes, ütles mulle Jaanus Piirsalu, kellega ma olin kuidagipidi heaks tuttavaks saanud, et ta soovitab Ainar Ruussaarel mind uudisteagentuuri BNS tööle võtta. Piirsalul olid ilmselt mängus ka omakasupüüdlikud huvid, sest ta ei tahtnud enam parlamendikorrespondent olla. Palju tööd ja kogu aeg oli jube kiire, sest raadiojaamad tahtsid enne täistundi valmistoodangut.

Ainar Ruussaar. Foto: Liis Treimann

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Ruussaarega sain kokku ühel hommikul teaduste akadeemia maja kohvikus Tallinnas Rävala puiesteel. Ruussaar tellis pirukaid, kohvi ja konjakit ning ütles mulle, et kui ma tulen BNSi tööle, siis minust saab väga informeeritud inimene ja ma ei pea seda kahetsema. Ja võttis mu tööle.

Ruussaarega saime varsti sõpradeks, kuigi töös ei andnud me vastastikku armu.

Oli kord, kui kadunud president Lennart Meri pidas mingisuguse aastapäevakõne, kus ta materdas kõiki poliitikuid, aga mul valvetoimetajana jäi sellest uudis tegemata, sest mul oli tarvis osaleda korporantide ballil. Toona olid teised ajad ja ei saanud presidendi kantseleist kõne teksti varem meilile, tuli ise värviteleviisorit vaadata.

Järgmisel päeval olin muidugi toimetuses ja Ruussaar tuli tööle ja lõi jalaga ühe kapi kõikuma, sest BNSi peaboss Allan Martinson oli minu lohakusest ülimalt nördinud. Karistuseks võeti meil mõlemal palka maha. Ometigi olime rabanud paar kuud vaid kahekesi, sest teised valve- ja muidu toimetajad olid kas puhkusel või lahti lastud või alles tööle asumas. Muidu oli Martinson (tal oli 2,9-liitrise mootoriga Ford Scorpio, millega ka tol ööl Kurksesse kimasime, kui kaitseväelastega hirmus õnnetus juhtus) väga mõistlik ja kui ikka mingi jamaga hakkama ei saanud, siis palk muudkui tõusis.

Ruussaarel oli alguses Opel Ascona, mille ta sai oma isalt. Sellel oli üks tähelepanuväärne vargalukk. Nimelt andis esiiste suraka tagumikku, kui oli lüliti õigesse asendisse seatud. Ruussaar väidetavalt olevat unustanud mõned korrad selle ära ja sai ise ka särtsu. Kallist Ruud meenutan ma ikka sõprade ringis hea sõnaga, aga oma autode suhtes oli ta pööraselt lohakas. Tal polnud mingi probleem varjata tagaluugil asuv mõlk kleebisega EST. Olid kord sellised. BNS on mulle mõnes mõttes kallis siianigi, ikkagi 11 aastat sai seal töötatud.

Minu Anvar Samost

Ma ei saa teinekord siiamaani aru, kuidas me Anvariga head sõbrad oleme, sest ta on minuga võrreldes üdini korralik inimene. Kui Ruussaar BNSist riiklikku värviteleviisorit või Sõnumilehte toimetama läks, võttis Anvar esimest korda marssalikepikese üle.

Anvar Samost. Foto:

FOTO: Tairo Lutter

Ükskord ammuilma kukkusin korraks pummeldama ja kaotasin ka rahakoti. Mobiiltelefonid olid toona veel ainult rahajõmmidel, siis helistasin ühest vanalinna hotelli fuajeest Anvarile ja küsisin, kas ta saab juhtumisi aidata. Mul oli siis veel hulk telefoninumbreid peas.

Ja varsti oli Anvar kokkulepitud kohas, vaatas mind etteheitva pilguga, laenas raha ja toimetas autoga koju.

Kui oli üks koletu lumetorm ja liiklus üle Eesti sisuliselt seiskus, siis siirdusime tormi vaibumist ootama Anvari juurde tema toonasesse Nõmme koju. Ilm oli niivõrd hukas, et mingil ajal isegi trammid ei sõitnud, aga pärast viis Anvar mu autoga koju.

Kui me Anvariga tutvusime, oli tal automaatkastiga Volkswagen Jetta. Mingil hetkel oli meil kahe peale autopargis kokku umbes tuhat hobujõudu nelja auto peale. Toona oli see kõva sõna.

Anvar on mõnes mõttes tüütu. Nimelt on ta kohutavalt jäärapäine ja ei räägi vist oma naisele ka pooli asju, mis on teoksil, kuid kokkuleppeid pidades on temaga väga hea asju ajada. BNSist ma lahkusingi osalt seetõttu, et meil oli väike tööalane nagelus. Mingi Tallinki laev veeres Stockholmi juures karile ja toimus pressikonverents, kuhu ressursside puudumisel pidin kohale kimama ja sain Anvarilt tööülesande lisaks küsida, millal Tallink börsile läheb.

Pressikonverentsil polnud sobivat võimalust ja ma mõtlesin, et küsin seda pärast koridori peal, kuid siis hakkas kiire ja info jäigi hankimata. Toimetusse jõudes oli Anvar väga tige, aga ma, kurat, ei saanud enne aru, kui tähtis see asi nende jaoks on. Igatahes sain ma vihaseks ja läksin vastutavaks toimetajaks äsja asutatud Linnalehte, kuhu kutsus mind Tiina Kangro, sest tal polnud parasjagu kedagi paremat võtta.

Seda, et Anvar on pedant, ei väsi ma kordamast. Kui ma olin töötu, siis oli Anvar Postimehe vastutav peatoimetaja. Nägin kuulutust CV Online'is ja Anvar teatas mu telefonikõne peale, et saatku ma ametlikult kõik Merit Koplile ja Merit otsustab.

Anvarist veel niipalju, et hiljem Postimehes koos töötades kahtlustati vist korraks, et ta vedas mingi oma kärsa kohale, kuid kolleegid ja tulevased sõbrad said ruttu aru, et nii see polnud. Anvari kodus olen jõululaupäeviti käinud mitu viimast aastat punase mantliga. Viina olen vist Anvariga meie pika tutvuse jooksul võtnud paar korda, esimest korda siis, kui ma suvepäevadel kanuu ümber ajasin ning Anvar ja BNSi raamatupidaja vette kukkusid. 

Minu Tiina Kangro

Tiinat kirjeldades pean olema kohe eriti delikaatne, sest tema värbas mind oma tütre Karini vihje peale. Karin oli siis mu pruut, kaaslane ja silmarõõm, nüüd armas naine ja muidugi jätkuvalt ka silmarõõm. Kuid see pole nii tähtis. Ilus on lihtsalt olla aus ja avameelne.

Tiina Kangro. Foto: Toomas Tatar

FOTO: TOOMAS TATAR/PM/SCANPIX BALTICS

Ekspress Grupp aga otsustas 2005. aastal, et tarbija mureks ja rõõmuks paar korda nädalas ilmuv Linnaleht peab saama sensatsiooniliseks-revolutsiooniliseks uudisteleheks nagu välismaal Metro. Aavo Kokk käis ringi ja rääkis targal ilmel, et leht peab kirjutama seda, millest inimesed mõtlevad, ja pikad lood pole tarvilikud, 700 tähemärki on parasjagu.

Ja siis vaene Tiina pidi kokku klopsima meeskonna nii, nagu omal ajal kõrtsus piraate värvati. Minuga oli esimene töövestlus ootamatus olukorras, sest keetsin kodus kreegimoosi ja jõin õlut, kui äkki oli telefonikõne ning tarvis minna töövestlusele. Ma ei saanud tuhkagi aru, mis on lehetegemises tähtis. Arvasin, et see on imelihtne, Tiina vaatas mind väga etteheitva pilguga. Arvasin, et olen Linnalehe vastutava toimetaja ametist maha kantud, Karin vaatas kõrvale ja ta silmad olid märjad.

Kuid siiski kutsuti mind töövestlusele juba asjalikus õhkkonnas. Kohal viibis ka Aavo Kokk. Minult uuriti igasugu asju, aga viimaks teatasin, et ma ei tea ja ma ei saa aru, aga kurat, ma saan selle tööga hakkama. Ja kusjuures võeti tööle ja oli väga vahva toimetus. Noriti küll paar korda, et mis sul siin ämma alluvuses viga jne, kuid õnneks kõik said aru, et see pole teema. Töö ja eraelu saavad kõik täiemõistuslikud inimesed lahus hoida.

Tiinaga oli paar korda nagelemist, aga siis ma olin ise süüdi. Olid kehvad ajad, meel mõru ja kooserdasin pohmakaga tööl. Õnneks sõbrad astusid mu kaitseks välja ja repressioone ei järgnenud. Palusin Tiinalt vabandust, et põhjustasin talle ajutisi ebameeldivusi.

Tiina on inimene, kes, nagu vene aja öeldi, «on nõudlik nii iseenese kui teiste vastu». Ja ta pole tegelikult nii kuri, nagu välja paistab, ning temaga polnud vaja ühte asja mitu korda rääkida.

Talle meeldivad automaatkäigukastiga autod.

Minu Merit Kopli

Meritiga töötasime kunagi muldammu korraks koos BNSis, aga ega meil töiselt muidu suurt pistmist ei olnud, sest tema tegeles välisuudistega ja mina olin parlamendikorrespondent.

Merit Kopli. Foto: Mihkel Maripuu

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Ma olin Soomes ehitusel, kui Anvar helistas, et ma võiks Meritiga rääkida, sest paremat päevatoimetajat kui mina polnud hetkel võtta. Õnneks pole laevaliiklusel Tallinna ja Helsingi vahel väga vigagi ja kohtusime Meritiga Radissoni hotelli all asuvas Madissonis ehk kohas, millest Ekspress kirjutas, et seal toimuvad kõik jube tähtsad kohtumised. Tegelikult on see Postimehest lihtsalt paarisaja meetri kaugusel ja seal pole kunagi järjekordi, sest see on suhteliselt kallis koht. Aga kui oled Soomest tulnud, siis pole vahet.

Meritiga polnud meil miskit üldist jama tarvis ajada, sest ma olin Linnalehes (paluks mitte arvata, et tegemist on Pealinnaga) samasugust tööd teinud ja ma sain kohe pihta, mida ma pean tegema, ning Merit sai omakorda aru, et ma sain aru. Mind võeti tööle ja lubasin ustavat teenistust.

Meritiga oli väga meeldiv asju ajada ja ka töö juures ikka ette tulevaid arusaamatusi klaarida. Kõige tõsisem eksimus oli siis, kui ma ühe toimetaja ja küljendajaga pühapäeva õhtul enne lehe trükkiminekut trammipildi pärast õiendasin ja siis jõudsid failid trükikotta liiga hilja ning Postimees sai trahvi. Mul oli endal jube kahju ja süütunne, kuid ei saanud miskit suurt peapesu. Merit ütles ikka: «Indrek, sa ei tohi kedagi usaldada, isegi mind mitte.» No vot, mis sa siis teed. Miskipärast arvas ka Merit, et ma olen liiga leebe, kuigi enda meelest olen ma paras ülbe tüütus.

Meritil on praegu vist suhteliselt kobe Peugeot. Mingil hetkel viskasime nalja, et saame koguni sugulasteks, kui ostan ära tema poolelijäänud maja Muugal, kuid siiski ei läinud kaubaks.

Oma viimase hobisigareti tõmbasin koos Mart Juurega selle hooaja esimesel Ennu Ratta diskol. Mart avaldas arvamust, et kui Merit on majas, siis midagi hullu Postimehes küll juhtuda ei saa. Ja meil polnud midagi vaielda, sest olime ühel nõul.

Mina igatahes armastan Meritit nagu sõpra, seltsimeest ja peatoimetajat ja kui ma tahtsin Postimehest omal soovil lahkuda, oli ta väga vastutulelik. Vähemalt mulle tundus nii.

Lõpetuseks. Kuidas olla hea peatoimetaja? Mina ei tea, tuleb lihtsalt ajud, hea tuju ja töötahe kaasa võtta ning proovida. Saada lugupeetavaks. Auto värv ja olemasolu pole tegelikult oluline.

--------------------

Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.