Jaanus Piirsalu: kuidas mul paluti kaitsepolitseisse ümbrik viia

Jaanus Piirsalu Foto: Peeter Langovits / Postimees

Korra olen Venemaal sattunud olukorda, mida võib ehk nimetada ka väikeseks luuremänguks. Aga ma ei saa loomulikult sada protsenti väita, et selle loo tagant paistavad mõne eriteenistuse kõrvad, meenutab ajakirjanik Jaanus Piirsalu.

Usun, et kohtumine, millest kohe räägin, polnud juhuslik, kuigi loodan muidugi väga, et tegemist ei olnud värbamiskatsega ega labase lõksumeelitamisega. Tean veel üht Venemaal töötavat eestlast, kes sattus peaaegu analoogsesse olukorda. Mõnes mõttes olgu see lugu ka hoiatuseks tihti Venemaal käijatele ja mitte ainult eestlastele.

2008. aasta veebruaris elasin viis päeva Petseri kloostri palverändurite öömajas. Kirjutasin reportaaži kloostrist, tahtsin teada, mis elu vennad elavad.

Kolm esimest päeva elasin sealses öömajas koos ristimeistriga Solovetsi saartelt, Georgi Georgijevitš Kožokariga. Väga tore ja südamlik inimene. Aga enne viimast ööd, kui Georgi oli juba lahkunud, pandi tuppa, kus ma elasin, väga kummaline mees.

Õhtul öömajja tulles leidsin toast eest jässaka, palja ülekehaga kiilaspäise mehe. «Mina olen Nikolai! Saame tuttavaks! Sa oled Eestist, jah? Ühte verd mehed peavad alati kokku hoidma!» hakkas ta kohe vatrama.

Poole tunniga rääkis ta mulle ära oma lühikese eluloo, ilma et oleks minu käest eriti midagi küsinudki. Umbes 40–45-aastane Kolja oli pärit Gdovist, Eesti-päraselt Oudovast, Peipsi idakaldalt, kus kuni eelmise sajandi keskpaigani elas veel üsna palju eestlasi. Ta mõlemad vanaemad olid olnud eestlased, aga mõlemad vanaisad venelased. Kolja tönkas ka veidi eesti keelt ja tema perekonnanimigi oli eestipärane. Jätan selle enda teada, sest võib-olla olid tal minuga tutvudes siiski kõige paremad kavatsused.

Kolja tuli vangist. Oli istunud seitse aastat tapmise eest. Nagu ise ütles: oli vaja üht meest veidi õpetada. Hiljuti vanglast välja saanud Koljal polnud kuhugi minna ja ta otsustas kloostrisse tulla ning seal tasuta öömaja ja toidu eest tööd teha, kuni välja mõtleb, mida eluga edasi peale hakata. Sügava uskliku muljet ta ei jätnud.

Kõige silmapaistvam asi Kolja juures oli originaalne tätoveering tema vasakul õlal: suur pealuu, kotkas SS-embleemiga ja suure eestikeelse kirjaga «Omakaitse». Imestasin ikka üksjagu. Esiteks, miks on keegi üldse lasknud endale sellise tätoveeringu teha, ning teiseks, kõige vähem lootsin ma sellist näha Venemaal. Kolja ei häbenenud seda sugugi, patseeris kogu aeg poolalasti ringi.

Näha oli, et talle meeldis ennast eksponeerida. Mitu korda küsis minu käest, kas tätoveering meeldib mulle. Rääkis, et lasi selle kalli raha eest vangis teha, ise joonistas pildi ette. Küsisin, kuidas teised venelastest vangid sellesse suhtusid. Ütles, et mõned olid hakanud teda fašistiks sõimama, aga teised vastupidi austama.

Lõpuks tegi ta ise mulle ettepaneku temast ja ta tätoveeringust pilti teha. Ma polnud sellele mõelnudki, aga ta ise ärgitas. Tegi tõsise näo, tõmbas kõhu sisse, lükkas lõua ette ja ajas biitsepsi punni.

Edasi rääkis Kolja mulle pikalt oma pruudist, kes pidi teda Gdovis ootama. Ma ei võtnud enam eriti vedu. Selle peale ütles ta, et läheks tooks kõrvalt poest ühe viina ning «kiruks venelasi». Ütles: «Väga õige, et venelasi peksite pronksiööl!»

Asi läks kummaliseks. Esiteks oli kloostri öömajas niikuinii viinajoomine keelatud, teiseks polnud mul mingit isu juua, eriti veel selle kummalise, agressiivse olekuga Koljaga. Ütlesin, et ei taha, ning veidral kombel ei käinud ta üldse peale. Tavaliselt, kui venelasel tuleb viinaisu, siis ta naljalt poolel teel ei peatu.

Edasi läks asi päris imelikuks. Kolja hakkas rääkima, et tal on Eestis tuttav, kes kogub igasuguseid materjale sõjaväe kohta. Noogutasin viisakusest pead. Ta patras edasi ja korraga küsis: «Kas sa saaksid talle ühe ümbriku viia, ma ei saa seda kuidagi talle saadetud?»

«Kuidas ma su tuttava üles leian, kas sul ta aadress on?»

«Ei ole, aga teda on lihtne leida. Ma tean ta perekonnanime. Ta töötab teil kaitsepolitseis.»

Olin enne nätsu närinud, aga selle lause peale unustasin närimise ära ja vandusin omaette. «Mismoodi kaitsepolitseis?» küsisin totakalt.

«Ma tunnen teda juba ammu, ma olen talle kogu aeg asju saatnud,» rääkis Kolja. (Ma muide pärast uurisin – see inimene, kelle nime Kolja nimetas, töötab tõepoolest kaitsepolitseis.)

Punane tuluke hakkas mu peas vaikselt vilkuma. «Mis sul seal ümbrikus on?» küsisin.

Kolja andis ümbriku, selline A4-suurune oli.

Raputasin paberid ümbrikust välja.

See oli täielik jamps ja mõttetus, mis seal oli. Kaitsepolitseile poleks need paberid raudselt mingit huvi pakkunud.

Seal oli näiteks Venemaa endise piirivalveülema Nikolajevi intervjuu mingile Pihkva lehele 1997. aastast, siis veel mingi Nikolajeviga seotud artikkel, värviline ametlik voldik Pihkva dessantdiviisist, mida, ma kujutan ette, jagatakse seal igal väeosa tutvustaval üritusel, ja muid samas stiilis asju.

Nagu mingis halvas, Hollywoodi B-kategooria spioonifilmis: endine vang, keda sa näed juhuslikult esimest korda elus, palub sul tutvuse 30. minutil viia sellele riigile, kus sa viibid, vaenuliku riigi luurajatele paberid, mille väärtus on täielik null!

Olukord oli nii jabur, et ma panin paberid tagasi ümbrikku ja asetasin lauale. Kolja tõusis püsti, küsis mult pastaka ning kirjutas ümbrikule suurelt peale nime, kellele pidin viima. Ladina tähtedega. Ja küsis: «Kas viid siis?»

«Ma mõtlen veel,» vastasin talle. Ümbrik jäi kogu ööks lauale.

Hommikul ei viitsinud ma varajasele, kella kuuesele teenistusele minna, aga Kolja läks. Olin talle eelmisel õhtul öelnud, et sõidan täna päeval ära. «Ära siis ümbrikku unusta!» tuletas Kolja veel meelde. Ma ei vastanud midagi.

Kuradi ümbrik, kirusin hommikul, kui hakkasin Pihkva bussi peale minema. Öömajja, sinna tuppa, kus ööbisin, ei tahtnud ma seda ka jätta. Selge, et endaga kaasa ma seda võtta ei tohtinud. Kujutasin juba ette, kuidas miilits mu «täiesti juhuslikult» kinni peab ja minult leitakse ümbrik.

Võib-olla mõtlesin üle ja Kolja taga polnud mingeid eriteenistusi, aga tunnistage – olukord oli pehmelt öeldes harjumatu. Lõpuks tegin lihtsalt: võtsin ümbriku, rebisin selle puruks ja viskasin tänaval esimesse prügikasti.

Sõitsin bussiga rahulikult Pihkvasse. Ja sealt rongiga Moskvasse. Keegi kinni ei pidanud. Kolja pole samuti mulle helistanud, kuigi jätsin talle oma visiitkaardi (selle ma andsin kahjuks enne, kui ta oma pakkumisega lagedale tuli).

Üks naljakas detail veel, millel pole võib-olla mingit tähendust, aga kui sa satud oma arust «luuremängudesse», siis on kerge vaimusilmas igasugu asju ette kujutada.

Meie tuppa kloostri öömajas pandi minu viimasel õhtul magama veel üks mees. Umbes Kolja vanune, Dmitri oli nimi. Väitis ennast endiseks lennuväeohvitseriks, kes läks naisest lahku, jäi Moskva oblastis asunud kodust ilma ja tuli nüüd kloostrisse jumalat otsima. Endine härra ohvitser haises seejuures nii vängelt, nagu poleks ta vähemalt mitu nädalat ennast pesnud.

Dmitri kobis kohe koos kõigi riiete ja villaste sokkidega teki alla. Rääkis meiega ainult paar sõna ning küsis siis, kas me teame, et varsti kaotatakse Venemaal demokraatia ja tuleb uuesti tsaar. Me Nikolaiga kehitasime õlgu.

Järgmisel hommikul söögi ajal istus Dmitri kloostri söögisaalis minu kõrvale, kummardus minu poole ja ütles usalduslikult: «Tead, ma rääkisin isa Ioanniga, ta ütles ka, et varsti tuleb Venemaale tsaar tagasi ja siis hakkavad kõik Baltimaad paluma, et neid tagasi võetaks.» Naeratasin talle.

Kui ma lõunaajal Pihkva bussi peale läksin, siis oli seesama härra endine ohvitser, kes alles äsja tuli jumalat otsima, millegipärast oma kotiga samuti bussis. Võib-olla leidis oma jumala nii ruttu üles. Mul oli ükskõik.

Aga 24 tundi hiljem põrkasin temaga kokku Moskva kesklinnas, oma kodu ligidal Majakovski metroojaama lähedal. Tema näol polnud mingit üllatust. Varem olin aasta jooksul ülerahvastatud Moskvas juhuslikult tänaval kohanud vaid ühte tuttavat. Ilmselt siiski loll juhus.

Lugu ilmus 2008. aasta lõpus Jaanus Piirsalu raamatus «Kirjad Venemaalt».