Juhtkiri: elust maal, veel kord

Tänasest Postimehest leiab lugeja kaks lugu, mis on seotud väiksemate maapiirkondade ees seisvate küsimustega. Üks neist räägib omavalitsuste ühinemisest, mille tagajärjel võib väiksem osaline sattuda kehvemasse olukorda, ja teine bussiühendusest, mis on keskustest eemal elavatele inimestele eluliselt tähtis.

Need kaks lugu koos toovad esile maapiirkondade peamised probleemid: kohalikud elanikud ise võivad olla maaelu kestmise suhtes kui tahes entusiastlikud, kuid eluks maal on vajalik teatud teenuste olemasolu. Arstiabi, apteek, kool, pood, transpordiühendus. Kuid nende puhul, eriti kui osa teenuseid sõltub sellest, kas need ennast ka ära tasuvad, käib kaine arvestus alati sammu võrra ees.

Tõsi, alati ei pruugi kaine arvestus halb olla. Tänases esimeses loos on juttu bussides, mis sõidavad linnade vahet ja mille peale väiksemate kohtade elanikel alati niisama lihtne pääseda polnudki. Bussigraafik peatuses võib ju küll kinnitada, et just sel ajal seal buss peatuma ja soovija sihtpunkti viima peaks, ent kui buss on täis – ja sageli on –, ei ole bussipeatuses oodanule seal lihtsalt enam kohta.

Uus korraldus peaks selle olukorra lahendama: piisab sellest, kui bussifirmale oma soovist telefoni teel või meilitsi teada anda, ja edasi on juba vedaja asi tagada, et inimene õiges peatuses ja õigel ajal tõepoolest ka bussi peale saab. Selline korraldus võib alguses tunduda küll harjumatu, ent kui on valida, kas hea juhuse peale lootes bussipeatuses pöialt hoida, et seal siiski mõni vaba koht on, või see endale helistades-kirjutades kindlustada, siis on viimane variant selgelt parem. Mõnes muus paigas Euroopas on selline süsteem väiksemates piirkondades kasutusel ja nende kogemus kinnitab, et see on vaid harjumise küsimus.

Muidugi on kogu korraldusel omad «agad»: bussifirmadele meeldiks sõita ühest linnast teise ilma peatusteta: Tallinna bussijaamas inimesed bussi, Tartu bussijaamas bussist maha. Samas on riigile siin tegu kaotatud ressursiga: kui maapiirkondades on transpordiga olukord keeruline nagunii ja kuna linnadevahelised liinid nagunii sõidavad, on riigi huvides, et  ka väiksemates kohtades peatusi tehtaks. Kuidas selles asjas kokkuleppele jõutakse, näitab aeg.

Tänane teine lugu on keerulisem. See räägib omavalitsuste liitumisest, mis on haldusreformi toimumiseks vajalik, kuid mille tulemus ei pruugi alati olla selline, nagu sooviti. Pigem näitab Hiiumaal vähem kui kahe aasta eest toimunud Kärdla linna ja Kõrgessaare valla ühinemine, et kaotajaks pooleks jääb ühinemise puhul just väiksem pool. Endise Kõrgessaare valla olukord ei ole ühinemisest just paranenud, pigem vastupidi: ilma jäädi perearstist ja apteegist, kardetakse kohaliku kooli kadumist  ning oluline osa otsustamisest on käest ära antud.

Kui nende kahe loo põhjal midagi järeldada võib, siis seda, et riigi tugi on kohaliku elu toimimise jaoks endiselt tähtis. Kõike ei saa vaadata lühiajalise tasuvuse ja tugevama õiguse pinnalt. Hiidlased on rahulik rahvas, aga kui juba nemad on otsustanud minna meelt avaldama, siis peab midagi tõesti viltu läinud olema.