Tarmo Pikner

FOTO: Erakogu

Ajal, mil infosõja teoreetikute T. H. Ilvese ja F. Fukuyama sõnad hõljusid veel Silicon Valley kohal, vändati Piusa jõe kallastel tõelise infosõja kaadreid. Võeti üles spioonifilmi «Kohver sulle, Dressenid mulle» originaalduublit, kirjutab endine riigiametnik Tarmo Pikner.

Film valmis kiirelt, stsenarist Putin jäi rahule ja saatis selle kohe Hollywoodi poole teele. Muidugi said selle ka teised teele jäävad infoagentuurid. Tähelepanelikemaile ei jäänud märkamata, et operaatoritöö oli tehtud Venemaa poolelt. Võrdse ühisoperatsiooni kohaselt oleks eeldanud, et valmib ka sama filmi versioon demokraatlikule maailmale, koos aastataguse Eesti–Vene piiril toimunu veelkordse selgitusega.

Jah, Eston Kohver on kodus. Jah, meie võit. Võit inimese tasandil. Ka riik on plussis, kuna pragmaatikud (et mitte öelda küünikud) on juba eelarve positiivsele poolele kandnud Dressenile aastateks planeeritud vanglakulud ja Kohvri tulevased maksutulud. Küll oleme kaotanud aga globaalsel tasandil – infosõjas ja seda mitmes rindelõigus.

Kuidas Rain Kooli ütleski: olime postaktiivsed ehk aktiivsed kui keskmine post. Meie poole tummaks tunnistajaks oli Piusal vaid piiripost. Tõepoolest, kas meie tehnika ei võimaldanuks jäädvustada kunagiste kolleegide sillakohtumist ja saata materjal otse droonilt viis minutit pärast operatsiooni lõppemist BBCsse ja ETV online’i? Avakäigu tegijal on eelis isegi malemängus, rääkimata tõsistest infomängudest. Hea küll, paratamatult jõupositsioonil olev Venemaa võis kokkuleppe siduda kõikvõimalike nõuetega, kuid pintsakunööbikaameraga saanuks ikkagi toimunu purki saada. Diletantlik arvamus, kuid sama diletantlik oli eeldus, et Venemaa jätab spioonifilmi lavastamata ja punktivõidu võtmata. 

Ja veel: kuni eilseni teadis demokraatlik maailm, et Kohver rööviti Eesti territooriumilt. Täna saame aga lugeda, et Kohver teadis enda väljavahetamisest juba sissekukkumisest alates, 365 päeva. No kuhu ta küll Eesti territooriumil töötades sisse kukkus? Kas peame eelneva teabe ümber mõtestama? Või avalikustaks veelkord postaktiivselt aastataguse piiriintsidendi (kui just pole käepärast võtta salajast lindistust – meie oma, mitte röövijate kombineeritud kaadrid)? Intsidendi protokollil pole küll Putini allkirja, kuid vähemalt on sellel Venemaa piiriväelaste omad. Edasiste spekulatsioonide vältimiseks tuleks meiepoolne rohkema info jagamine igati kasuks.

Samas, segane on lugu Venemaa võidupunktide lugemisega. Sellesse skoori on analüütikud kangekaelselt paigutanud nähtuse, just nagu saanuks Putin enne ÜRO kõnetooli astumist positiivse imago Kohvrit vabastades. No ei vabastanud Putin Kohvrit, hoolimata demokraatliku maailma nõudmistest! Rahuldas süü omaks võetud armuandmispalve ja vahetas hoopiski kahe Eesti riigi reeturi vastu. Ja kuidas pidi saama Putin aupaistet sellest, et kogu maailma ette tiriti taas kaks häbiväärset juhtumit?

Esiteks, Venemaa räige nuhkimine oma naaberriigis (olgu, seda teevad kõik ja kõigiga). Teiseks, Vene eriüksus röövis Eesti riigi kodaniku Eesti territooriumilt. Pigem ümbritses Putinit ÜRO kõnetoolis maailmarahust rääkides endiselt agressori aura.

Tundub, et meie infosõdalased vajavad kordusõppusi. Vabariigi valitsus on palganud küll mainekujundaja, kuid infosõda vajab suuremaid ja tõhusamaid vägesid.

Spioonisarja põhiosad on valminud, kuid sari pole ammugi lõppenud. Venemaa telepublik saab kindlasti nautida Dresseni ja Anna Chapmani jalakeerutusi saates «Tantsud tähtedega». Peaksime aegsasti valmistuma. Et diil oleks jälle pariteetne, kas paneme vastu kodukootud telesaate «Su nägu kõlab tuttavalt»? Või laseme Eestimaa mehel puhata?

P.S. Selle asemel, et vaielda, kas jalgpalli MMi näitamiseks jagub ikka raha, võinuks üle kanda T. H. Ilvese ja F. Fukuyama debattloengu infotulevikust, muidugi eestikeelsete subtiitritega.