Mart Raudsaar: pika komandeeringu lõpp

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Päeval, mil Eston Kohver vangistati, tegi kaitsepolitsei oma operatsioonis ilmselt mõningaid valearvestusi. Muidugi pole aga igapäevane olukord, kus vastas on naaberriigi kindla peale minev eriüksus, kes kasutab suitsugranaate ning segajaid side paralüseerimiseks. Olen kindel, et õppiva organisatsioonina on kaitsepolitsei juhtunut kümneid kordi läbi mänginud ning järeldused teinud.

Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida, nagu ei soovi ka pikemalt vaagida, millise riigi territooriumil inimrööv toimus. Niisugune teemapüstitus on infosõja võte, mille eesmärk on jätta mulje, nagu oleks kõik järgnenu õigustatav väidetava Eesti poole eksimusega. Nõnda nihkuks fookus põhiteemalt, teenistuskohustusi täitnud politseiohvitseri erakordselt röövimiselt, mis oma brutaalsuses meenutab Nõukogude Liidu piirivalve tegutsemist Peipsi järvel 1930. aastate teisel poolel, kui vangistati kümneid Eesti kalureid ning rööviti ja surmati kaks Eesti Vabariigi piirivalvurit ja nende küüdimees. Nõukogude piirivalve teadete kohaselt olevat Eesti piirivalvurid ületanud piirijoone, uurimiskomisjoni Eesti liikmed tuvastasid aga vastupidist.

Keegi – ka Venemaa pool mitte – pole kahtluse alla seadnud, et Eston Kohver viibis vähemalt kontrolljoone vahetus läheduses ja täitis tööülesandeid. Seda tehes teenis ta Eesti riigi huve ning rohkem pole meil sellel momendil mõtet peatuda.

Eston Kohvri vabastamisele järgnenud päevade jooksul oleme lugenud või kuulnud analüüse, kas ja mida oleks võinud kaitsepolitsei teha läinud laupäeval teisiti, arvestades infosõja olukorraga.

Erinevalt kriitikutest ei arva ma, et kaitsepolitseil jäi laupäeval midagi olulist tegemata.

Esiteks, Eesti ajakirjandus ei ole kaitsepolitsei käepikendus, kes oleks pidanud tulema vangide vahetusest telepilti või reportaaži tootma. Lisaks oleks viimase hetkeni võinud minna vahetusel midagi valesti ning õrnas faasis vahetust ennast, aga ka kõrvalisi isikuid polnud mõtet asjatult ohtu seada.

Teiseks, sillal toimunud vahetust filminud Venemaa televisioon tegi koostööd FSBga. Kaitsepolitseil puudub mõju Venemaa meedia üle, kuid kindlasti oli võimalus otsustada, kas vangide vahetuse narratiiv piirisillal meile sobiks. Ning kui see sobis külma sõja aegu suurriikidele, siis miks ei võinuks see sobida praegu meile. Piirkonna topograafiast tulenevalt polnud vahetusstseeni võimalik filmida mitmel olemuslikult erineval viisil ning Venemaa telekaadrite kasutamises Eesti meedia poolt ei näe ma antud juhul probleemi.

Kolmandaks, pressikonverentsi andmine Tartus viitab kaitsepolitsei soovile korraldada see võimalikult ruttu. Olen kuulnud väidet, nagu oleks sündmusi dirigeerinud Venemaa meedia, mis oli infoallikaks olukorras, kus kaitsepolitseilt ei laekunud uudiseid piisavalt kiiresti. Kas see tähendab, et kaitsepolitsei oleks muidu Kohvri vabastamise maha vaikinud? Vaevalt küll.

Kahju vaid, et Kohvrilt ei olnud pressikonverentsil võimalik suurt midagi küsida. Tema vangistuse kestust ning iseloomu arvestades võib seda mõista. Teisalt tasub meenutada, et Liibanonis röövitud jalgratturid andsid üsna pea pärast naasmist 114-päevasest vangistusest pressikonverentsi, millest piisas avaliku huvi rahuldamiseks. Seejärel pole ajakirjandus mehi kimbutanud.

Seega, kui kaitsepolitsei peadirektor ja siseminister toonitasid pressikonverentsil, et Eston Kohver ei soovi saada avaliku elu tegelaseks, siis peaks Kohver andma teema ammendamiseks sobival hetkel pressikonverentsi või ühe pikema intervjuu mõnele telekanalile. Isiklikult arvan, et Eesti ajakirjandus aktsepteerib seejärel Eston Kohvri palvet.

Muidugi, mis puutub Eesti rahvasse ja Estonisse, siis on nad minu meelest tasa. Eston seadis end ohtu riigi ja rahva nimel; teda peeti meeles ning «aitüma!» oli selle eest vääriline, südamesse minev tänu.