Putin pakkus ÜRO peaassamblee kõnes läänele tehingut: abi Lähis-Idas ja põgenikekriisi lahendamisel ning vastutasuks administraatoriõigused Ida-Euroopas ja postsovetlikus ruumis, kirjutab kolumnist Taavi Minnik.
Taavi Minnik: Putin on ennekõike osav mängur, kes ei karda riske võtta
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
29. september 2015, 15:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vladimir Putini esmaspäevane esinemine ÜRO peaassamblee ees oli ehk selle aasta oodatumaid, sest spekulatsioonid selle üle, millest Venemaa liider New Yorgis kõneleb, algasid juba mitme kuu eest.
Putini kõne 2015. aastal New Yorgis ei pakkunud erinevalt 2007. aasta Müncheni esinemisest maailmale mingeid üllatusi. Samas vaevalt, et keegi olekski oodanud, et Putin oleks lubanud Hrustšovi kombel ÜRO peaassambleel ülejäänud maailmale «Kuzka ema» näidata või kingaga vastu lauda tagunud. See ei ole tema stiil ning pealegi on Kremli näitetrupis omad kingaga tagujad Žirinovski ning Rogozini näol olemas.
Selle asemel jäi Putin kõigepealt 40 minutit hiljaks – võimalik, et mitte viibida saalis president Obama kõne ajal –, lüües sellega sassi kogu ürituse ajakava, ning oli silmanähtavalt rahul, et sai enne oma etteastet istuda kõrgemal toolil kui selle aasta Minski rahuläbirääkimistel. Hõivata sama kõrge tool, nagu on maailmas Ameerika Ühendriikidel, on Putini-Venemaa välispoliitika keskne eesmärk, tundugu see iseenesest nii jaburana kui tahes. Sest millised on reaalsed võimalused selle realiseerimiseks pärast seda, kui hingusele läks unistus «energiakandjate-superderžaavast»?
Selleks et tõusta unistuste liigasse, on järele jäänud vaid šantaaž (mh tuumarelvadega) ja hirmutamine toore jõuga – ehk meetodid, mis Putinile ning teistele eriteenistuste taustaga Venemaa juhtidele on hästi tuttavad KGB aegadest.
Kui pöörduda Putini kõne juurde, siis selles oli palju üleliigset. Alustas ta ajalooloenguga sellest, kuidas ÜRO sündis Venemaal, täpsemalt Krimmi poolsaarel Jaltas. Putini kõnes oli ka hirmu, solvumist ja viha lääne vastu. Kusjuures talle omaselt ei öelnud ta oma kõnes välja, keda ta silmas peab, vihjates siiski otseselt läänele ning Ameerika Ühendriikidele.
Putin loetles pikalt, mida see keegi on korda saatnud: demokraatlikke revolutsioone eksportides kukutanud ridamisi legitiimseid režiime, tõuganud rahvaid ja riike kaosesse ning kodusõdadesse, mis muuhulgas on toonud kaasa praeguse põgenikekriisi ning probleemi nn Islamiriigiga. Muide, ka Islamiriigi loomise ja relvastamise taga seisvat Putini järgi seesama keegi.
Ukrainast vähe juttu
Võib-olla väikeseks üllatuseks Putini kõne juures oli see, et Ukrainast oli juttu vaid möödaminnes. Interneti naljahambad seletasid seda sellega, et ilmselt kaotas Venemaa president selle lehekülje oma kõnest kogemata ära. Kuid see, et Putini jutt keerleb suuresti Lähis-Ida, mitte Ukraina ümber, oli igati ootuspärane, sest esimese näol on tegemist Venemaa käes trumpkaardiga, Ukraina puhul ilmselt siiski pikemas perspektiivis strateegilise kaotusega. Kuid strateegia puudumine ongi seni olnud Putini Venemaa strateegia. Teisisõnu on tema vaieldamatu tugevus ettearvamatus ning oskus ära kasutada vastaste nõrgad kohad ja eksimused.
Vladimir Putin on ennekõike osav mängur, kes ei karda erinevalt teistest suures mängus riske võtta. Vahel need riskid õigustavad ennast, vahel mitte, kuid põhiline on see, et praegu on maailmas vähe liidreid, kes oleksid valmis talle vastu astuma. Euroopas on need ehk Petro Porošenko ja Angela Merkel, keda Putin ei pruugi sallida, kuid see-eest austab. Neid, kes talle vastu astuda ei soovi, peab ta nõrkadeks, keda parima vene traditsiooni järgi tulebki peksta.
Milleks ikkagi sõitis Putin New Yorki? Putin ei sõitnud sinna ju selleks, et astuda järjekordselt üles oma pehmelt öeldes kummalise interpretatsiooniga rahvusvahelisest õigusest. Putin tuli selleks, et pakkuda läänele tehingut. Putin tuli, et pakkuda partnerlust.
Tema põhiline sõnum oli: «Teil on probleemid Lähis-Idas, probleemid põgenikega Euroopas. Ma võin teil aidata need lahendada, kuid vastutasuks peate ka Venemaa huvidega arvestama.» Milles seisnevad Putini Venemaa huvid? Eelkõige selles, et Assadi-sugused diktaatorid võiksid oma rahvaga teha mida tahes ning Venemaal oleksid administraatoriõigused Ida-Euroopas ja endises postsovetlikus ruumis.
Režiimide kaitse
Toetus diktaatoritele lähtub Venemaa režiimi toimimise sisemisest loogikast (ainsaks eesmärgiks iga hinna eest säilitada valitseva kliki võim ja varandus), mitte mingist erilisest sümpaatiast Gaddafide, Husseinide ja Assadide vastu. Siin tekkis muide ka huvitav kontrast Obama esinemisega ÜRO peaassamblee ees: kui USA president rõhutas, et vaja on kaitsta inimesi režiimide eest, siis Venemaa liider rõhutas, et vaja on kaitsta režiime.
Mida Putin New Yorgis läänele pakkus? Uue «Hitleri-vastase» koalitsiooni loomist nn Islamiriigi vastu ning midagi umbmäärast, mida nimetas integratsiooni integratsiooniks. Selle all pidas Putin silmas Euroopa Liidu lähenemist Euraasia Liidule, mis loomulikult kuulub praegu ulme valda. Mõte luua nn Islamiriigi vastu võitlemiseks lai koalitsioon, kuhu kuuluksid Ameerika Ühendriikide, lääneriikide ja Venemaa kõrval Araabia maad ning Iraan, tundub samuti olevat kõigest soovunelm, sest vaevalt, et selline rivaalitsevatest jõududest kokku klopsitud koalitsioon suudaks omavahel olulises kokku leppida.
Reaalsuses kukuks ilmselt välja nagu Krõlovi valmis, kus vähk, haug ja luik üritasid koos edutult vankrit vedada. Raske on kujutleda Ameerika Ühendriike, Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Saudi-Araabiat kõrvuti Assadi, Iraani ja Venemaaga võitlemas Islamiriigi vastu. Üldse on raske kujutleda väljapääsu olukorrale Lähis-Idas, kuid taktikalise võidu on Putin siiski Süürias juba saavutanud, kuna selle konflikti reguleerimisel pole lääne liidritel võimalik temast lihtsalt mööda minna. See aga tagab omakorda selle, et lääne liidrid pakuvad Süüria probleemi arutades Putinile istet suurel toolil ka edaspidi.