/nginx/o/2010/01/18/298399t1h45bd.jpg)
Öeldakse, et ühiskonda saab hinnata selle järgi, kuidas suhtutakse lastesse, loomadesse ja vanadesse. Laste puhul ei pea emad enam mõtlema sellele, kuidas kuuekuuse kõrvalt tööl käia. Loomadega on ikka nii ja naa. Kuid tundub, et vanurid kuuluvad meil valdkonda, kus on ka 2010. aastal ikka veel Nõukogude aeg.
Tegemist on «depressiivse Eesti väikelinnaga», kus on mitme keti poed ja isegi kasiino. Sealses hooldekodus elab üksik proua aastates, kus turu-uurijad tema arvamust enam ei küsi. Selle kommentaariga tervitan ühtlasi selle naisterahva surnud abikaasa last ja lapselast, kelle heaks proua oma tervetel aastatel palju ära tegi, aga vana ja haiget inimest pole kellelgi vaja.
Lasen nüüd vanaproual endal kõnelda: «Kõik saavad ju vanaks ja see oleks hirmus tähtis, et keegi uuriks vanadekodusid. Lihtsalt minna igasse maakonda ja küsida, kus teil on siin hooldekodu, ja vaadata, kuidas seal elatakse. Nii paljud asjad on valesti.
Mina olen üksik ja minu eest maksab omavalitsus. Aga kui vanal inimesel on lapsed, siis peavad nemad maksma, ja kui elus on kaks vanemat, siis tuleb maksta topelt.
Näiteks, miks nad ei uuri, kellele on vaja pampersit ja kellele mitte? Paljudele neile, kellele pole pampersit vaja, see ikkagi pannakse, aga need on ju ikka hirmus kallid, see on liigne kulu. Ja inimesel pole oma pissi ja kaka sees mugav. Ühes toas on meil kolm meest, üks neist on täiesti oma mõistuse juures, aga teised kaks on pampersitega. Toas on hirmus hais.
Küsisin selle mehe käest, kuidas ta vastu peab, tema vastas, et paneb tropid nii ninna kui kõrvadesse.
Vaatasin televiisorit. Seal näidati üht hooldekodu ja seal olid kaks naist, kes ühes toas elasid. Nad olid nii rõõmsad. Siin ei naera keegi, ainult mina, ja mõeldakse, et ma olen nupust nikastanud.
Täna saime hommikuks hirsiputru, see oli hea, aga võid sees pole. Anti ka margariiniga saiaviilud. Kraapisin margariini pudru sisse, käis küll. Lõunaks oli värskekapsasupp, aga kapsas on praegu kallis ja seda oli pandud näpuotsaga, veel sügavkülmutatud kartuleid ja mingi liha ka. See oli vist konserv, nägi välja nagu juuksed.
Mul halvatus olnud ja ma ei saa seda süüa, jääb kurku kinni. Õhtusöögiks on hautis, aga täna on pühapäev ja keegi ei hakka kartuleid koorima. See tehakse neist sügavkülmutatud kartulikuubikutest ja hakklihast. Hautise kõrval on ka paar kurgiviilu. Need on nii õhukesed, et näeks ajalehte lugeda, kui oleks, mida lugeda.
Ahjaa – me leidsime juunikuu Õhtulehte, see oli huvitav!» Õnneks on mul värske Postimees kaasas. «Kas Arteris on ristsõna ka? Mul on nüüd terve päev sisustatud. Küll sina oled ikka tubli!»