Aivar Reinap

FOTO: Postimees

Riigireetmine on oma olemuselt üks kõige raskemaid kuritegusid. Ka karistused, mis selle eest määratakse, on mõrvaga samas suurusjärgus. Aastaid Eesti riigi saladusi Venemaale parseldanud Aleksei Dressen pääses kokkuleppemenetluses 16 vangla-aastaga, millest ta pidi reaalselt ära istuma kõigest 3,5 aastat.

Oma ametiajal kurjategijatele suhteliselt vastumeelselt armu andnud president Toomas Hendrik Ilves otsustas reeturile vastu tulla, sest see oli meile kasulik. Saime oma mehe koju tagasi ning kui üks reetur on selleks sobiv konverteeritav valuuta, siis miks mitte seda kasutada.

Haridusminister Jürgen Ligi endise rahandusministrina suhtus sellesse küsimusse ratsionaalselt: «Jäätmete vara vastu vahetamine õnnestub ainult Venega. Ja me ei pea end võlglasena tundma.» Tõesti, kui mõelda riigieelarvele, siis saime kahest ülalpeetavast lahti ning ühe maksumaksja juurde. Äriliselt igati hea tehing!

Ilvese ja Ligi sõnum kõlab teisalt, et õiglane karistus on suhteline mõiste ning kõik sõltub eelkõige hetkehuvidest. Kui sul on head ja mõjuvõimsad eestkostjad, siis õnnestub end karistusest vabaks osta. Eks praegused ja tulevased reeturid said selge signaali, et nemad polegi justkui kurjategijad, vaid pigem spioonifilmidest tuntud kangelased, kellele leivaisa vajadusel appi tuleb. Häbi hajub, aga raha jääb. Mis on siis reeturi palk? Praegusel juhul on see võimalus veeta oma edasine elu luurekooli noorte, põlevate silmadega kursantide ees, kellele oma põnevaid luurajalugusid jutustada.

Mul on väga hea meel, et Eston Kohver jõudis tagasi koju oma pere juurde ja Eesti riik tema vabastamiseks endast kõik andis. Ei meeldi ju kellelegi, et Venemaa meid sisuliselt kiusas, kui röövis Eesti pinnalt ühe meie seast ja mõistis ta kaheldava kohtuprotsessi käigus süüdi. Kiusatu sai nüüd küll päästetud, kuid kiusaja pääseb ikkagi karistuseta. Selles mõttes on kahju, et Kohvrit ei õnnestunud vabastada muud moodi kui Piusa jõe sillal n-ö spioonide vahetuse teel.

Kuigi kõikvõimalik välispoliitiline raskekahurvägi Eestist Euroopa Liidu riikide ja USA riigijuhtideni välja avaldasid Venemaale pidevat survet kius lõpetada, oli tulemuseks siiski vaid vahetus riigireeturi vastu. Keegi ebaausat kiusu ei tunnista ega peagi enam tunnistama, sest Kohver tunnistas end kõigis pattudes ise süüdi ning kiusaja on edasi õige mees, kellega konstruktiivselt olulisi küsimusi arutada. Pealegi see kiusaja veel luurab meie järele ja varastab meie saladusi.

Riigi tõsine mure oma kodanike pärast ei peaks piirduma vaid Kohvriga – ka Indias viibivad 14 Eesti kodanikku tuleks  võimalikult ruttu oma pere ja kodu juurde aidata. Indiale meil eriti midagi vastukaubaks pakkuda ei ole, kui mitte arvestada India joogapäeva, mida Eesti ÜROs seni ei toeta. Nii venibki õiguse otsimine India kohtutes eriti pikaldaselt ja 14 täisjõus maksumaksjat peavad kojupääsu ootama.