/nginx/o/2015/09/27/4535265t1hd7aa.jpg)
Laupäev oli Eestile hea päev. Väga paljude ametkondade koospingutuse ja pikka aega väldanud läbirääkimise tulemusena on Eston Kohver lõpuks tagasi kodus.
Juhtkiri: hea päev Eestile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kollast linti, mis sümboliseeris Kohvri tagasi koju jõudmise lootust, ei olnud laupäeval põhjust rinnast võtta mitte üksnes pressikonverentsil osalenud siseministril, vaid samamoodi tegid ka sajad ja sajad inimesed sotsiaalvõrgustikes, kes oma profiilipildi toetuse näitamiseks kollase lindi vastu vahetanud olid. Ühine toetus oli see, mida Kohvrile ja tema perele kõigi nende kuude jooksul vaja oli, ja vähemalt osaliselt oligi see Kohvrile toeks ning aitas kaudselt kaasa ka tema vabastamisele.
Eesti tegi omalt poolt kõik, et läänele saadetaks kollaste lintidega selge sõnum: Venemaa on röövinud Eesti kaitsepolitsei ametniku ning tema tagasi saamiseks tehakse kõik, mis võimalik. Liitlaste rahvusvaheline toetus ja solidaarsus oli kolmas oluline aspekt, mis koos ametkondade hea tööga ning inimeste toetusega viis selleni, et Eston Kohveri väljavahetamine Aleksei Dresseni vastu Piusa jõe piirisillal teoks sai.
Kõik need kolm komponenti – ametkondade hea töö, avalikkuse toetus ning liitlaste jõuline ja nähtav solidaarsus – mängisid tulemusele jõudmisel olulist rolli. Kuid suures poliitikas loevad sageli peamiselt vaid huvid. Venemaa olukord ei ole just ülemäära kiita. Ukraina sõja tõttu läänes kahjustada saanud positsioon, lääne sanktsioonid, nafta hind maailmaturul, huvid Süürias, eesseisev kohtumine Obamaga ja esinemine ÜROs võisid olla need hoovad, mille koostoimel liitlaste surve Venemaale ühel hetkel varasemast kaalukamaks osutus. Eesti rolli Venemaa maineparanduskavas ei saa liiga suureks hinnata, kuid Eesti diplomaatide hea töö, mis Kohveri röövimise lääne poliitilisse teadvusesse viis, oli Venemaa jaoks arvatavasti siiski väike torkiv detail, millest enne läänega suhete siluma hakkamist lahti saada.
Kõik need kolm komponenti - ametkondade hea töö, avalikkuse toetus ning liitlaste jõuline ja nähtav solidaarsus – mängisid tulemusele jõudmisel olulist rolli.
Selles õnneliku lõpuga keerulises ja pikas loos on siiski ka üks pipratera, mida olnuks võimalik vältida, ja see puudutab info kättesaadavust. Maailma uudistekanalite kasutada oli vaid Venemaa telekanali Rossija 24 filmitud materjal Eston Kohvri vabastamisest ja koos sellega levib ka Venemaa verisooni selle kohta, mis õigupoolest veidi enam kui aasta eest Eesti-Vene piiri lähedal aset leidis. On mõistetav, miks ei tahtnud Eesti pool Piusa jõe piirisillale ajakirjandust, kuid videomaterjali saamiseks ei pea ajakirjandus kohal olema. Infosõjas on paar käiku ette mõtlemine vajalik harjumus.
Kuid lõpuks on see vaid pisiasi. Peamine on, et Eston Kohver on tagasi kodus, oma pere juures. Eesti sai tagasi väärt inimese. Suurte poliitiliste mängude sees väikese, inimliku ja olulise nägemine ongi see, mis iseloomustab vaba ühiskonda. Ja sellega on Eestis kõik korras.