Indrek Ibrus: õpikurevolutsioonist, poliitökonoomiliselt

Indrek Ibrus Foto: SCANPIX

Tahvelarvutite ulatuslik kasutuselevõtt hariduses võib tähendada ka järjekordset kontrollitud keskkonda, mis oodatud revolutsiooni asemel pärsib interneti universaalsust ja vabadust, kirjutab meediauurija Indrek Ibrus.

Tahvelarvutid, üks üsna uus tehnoloogiline artefakt, käivat tondina maailma mööda ringi. Nii sedastas hiljuti (aja)kirjandusõppejõud ja keeleteadlane Tiit Hennoste. Meenutagem, et ta tegi ettepaneku asendada rasked paberõpikud laste koolikottides tahvelarvutitega, tuues seejuures eeskujuks Apple’i värske iPadi ja Amazoni e-lugeri Kindle.

Lisaks iPadide kergele kaalule meeldib Hennostele ka nende šikk kasutajaliides, mis võimaldavat toredalt interaktiivset õppimiskogemust. Lausa revolutsiooni õppimises, nagu ta ütleb. Kena, omamoodi huvitav idee. Kuid pangem tähele, mida Hennoste veel ütleb.
Toetudes oma taustale trükiajakirjanduse konsultandina, rõhutab ta, et meedia tulevik oleneb tugevalt sellest, kuidas iPad läbi lööb.

Võib arvata, et Hennoste ei räägi siiski kogu meediast, vaid osast sellest – institutsioonidest ja tootmispraktikatest, mille ajaloolised juured seonduvad paberi ja trükipressidega ehk teisisõnu kirjasõnakesksete ajakirjandusformaatidega.

Sellise positsiooniga ei ole ta üksi, samasuguseid seisukohti ja iPadide operatsioonisüsteemi lahendustega seotud lootusi on väljendanud kogu maailma Murdochid. Ka Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi sedastas hiljuti, et Apple’i uutele platvormidele omased rakendustepoed (app stores) ja rakendused ise sobivad meediatootjaile paremini kui viimase 15 aasta kestel domineerinud veebiplatvorm.

Miks? Et minu hinnangul aitab mainitud diskussiooni tundmine paremini mõista ka võimaliku «õpikurevolutsiooni» kitsaskohti, vaadelgem seda alljärgnevalt detailsemalt.

Siinkirjutajal on olnud õnn viimaste aastate kestel tegeleda meedia-, telekommunikatsiooni-, veebiteenuste- ja tarkvaratööstuste sisedünaamikate uurimisega, mis on viinud esmalt nn multiplatvormse veebi (st veebisisu saab kasutada peale arvutite ka mobiilidest, mängukonsoolidest jm) evolutsioonile ning seejärel ka mobiiliveebile spetsiifiliste meediavormide arengule.

Väga lühidalt öeldes iseloomustasid seda protsessi mitmesugused võimuvõitlused tööstuse eelnimetatud allsüsteemide vahel. Peamiste «fraktsioonidena» tõusid seejuures esile kaks grupeeringut. Ühelt poolt nn infrastruktuurilised ettevõtted (sideoperaatorid, brauserite jt tarkvaralahenduste tootjad, online-teenuste pakkujad, nagu Google jt), kes on erisugustel põhjustel huvitatud «ühe veebi» suunalisest arengust.

See tähendab printsiipi, et veebisisu peab olema maksimaalselt universaalne – võrdselt juurdepääsetav ja kuvatav kõigilt võimalikelt juurdepääsuvahenditelt. See näiliselt kena põhimõte ent tähendaks samas, et meediasisu kohandamise osas saaksid kõigile noile esilekerkivaile platvormidele jämeda otsa enda kätte just nood eespool nimetatud vahendusettevõtted – sideoperaatorid, brauseritootjad, otsingumootorid jne.

Sellesuunaline areng ehk seega ka «ühe veebi» printsiip ei ole ent teps mitte sobinud sisutootjaile, kes traditsiooniliselt harjunud ise otsustama ja kontrollima, millist sisu ja kuidas platvormidel pakutakse. Sisutootjad on seega praktikas töötanud veebi universaalsuse vastu.

Just seetõttu on nende perspektiivist teretulnud ka uued platvormid, nagu Apple’i iPhone ja iPad, mis põhimõtteliselt eiravad veebi kui online-sisule ainuvõimalikku keskkonda. Selle asemel pakuvad need võimaluse töötada välja omad spetsiifilised programmikesed, mis annavad sisutootjaile võimaluse saavutada taas täiskontroll selle üle, millist sisu, millisel moel ja tingimustel nad neile mobiilsetele platvormidele pakuvad.

See, meediatööstuse perspektiivist positiivne areng on ent andnud põhjust ka teravaks kriitikaks. Probleem on selles, et näiteks iPadil oma sisutoote või -teenusega väljatulemiseks peab meediatootja esmalt Apple’ilt loa saama. See tähendab, et ühest küljest saavad sisutootjad küll võimaluse ise esmalt otsustada, millist sisu ja kuidas nad iPadidel pakkuma hakkavad, kuid seejärel peab see plaan ka Apple’ilt heakskiidu saama. Ning mis veelgi olulisem – kui tegu on vähegi tasulise teenusega, võtab Apple sellest tasust ka oma hea protsendi matti.

Kriitikute hinnangul on selline nähtus – ühe ettevõtte poolt rangelt kontrollitud sisuteenuste platvorm – näide viimasel ajal jõudu koguvast tendentsist, mida kujundlikult on nimetatud interneti balkaniseerumiseks.

Sisuliselt on tegu terve hulga arengutega, mis kõik toovad kaasa interneti üleilmse universaalsuse kao ning uute, senisest rangemalt kontrollitud saarekeste tekke interneti üldises tervikus. Selle taga on mitmesugused vähem demokraatlikud riigid, nagu Hiina ja Venemaa, kes arendavad tehnoloogiaid, mis võimaldavad neil oma geograafilisis piires internetti paremini kontrollida.

Selle taga on ka sideoperaatorid, kes tahavad eirata senist nn võrguneutraalsuse printsiipi ja hakata oma võrkudes toimetavatel sisupakkujaist klientidel vahet tegema – kes maksab rohkem, saab parema võrguühenduse kui teised. Ning selle taga on ka kõiksugu teenusepakkujad, kes üritavad veebiterviku sisse rajada oma rangelt kontrollitud sisumaailmu – näiteks Facebook või ka Apple oma uue iOS-operatsioonisüsteemiga ja selle osistega, nagu iTunes’i või App Store.

Nagu on märkinud Tim O’Reilly, tuntud internetiguru, tähendab selliste eraõiguslike ja rangelt kontrollitud keskkondade esiletõus sõda veebi kui universaalse ja vaba platvormi vastu. Nagu märgib Harvardi ülikooli professor Jonathan Zittrain, on see halb ka kogu innovatsioonikliimale.

Senine internet andis kõigile soovijaile võimaluse vabalt eksperimenteerida, uuendada ja levitada. Uutes tingimustes võib see aga kujuneda aina raskemaks ning sestap saab uutel tulijatel – «uutel Google’itel» – olema hoopis raskem turule tulla ja põrand puhtaks lüüa.
Küsigem ent nüüd: kui Hennoste kiidab iPade, siis mida ta õigupoolest kiidab?

Kas tõesti vaid nende kerget kaalu või «meediaeksperdina» just eelkirjeldatud eemaldumist veebile omasest vabadusest? Tervitab ta interneti balkaniseerumist? Olgu kuidas on, ent tolle viimase asjaolu tõttu ei saa ei Hennoste kiidetud platvormid, nagu Apple’i iPad või Amazoni Kindle, olla tõsiseltvõetav variant ühe riigi universaalse haridusteenuse (või muu avaliku teenuse) infrastruktuurina.

Milleks anda Apple’ile või Amazonile otsustavat kontrolli selle üle, mida me õpilased kasutada saavad ja mida mitte? Milleks anda neile võimalus võtta mõnusalt matti kõigist neist tasulistest teenustest, mida näiteks me kodused kirjastajad või õpitarkvara arendajad haridussüsteemile pakkuda võiksid?

Milleks anda neile üldse võimalust oma ärimudelitega meie haridusteenust struktureerima hakata? Teisisõnu, kui läheks Hennoste juhatuse järgi, oleks suur oht, et kogu see nn õpikurevolutsioon kujuneks omalaadseks versiooniks keskerakondlikust Tallinna koolide renoveerimisdiilist – sõbralik vahendaja, olgu see siis Sõõrumaa või Apple, teenib «revolutsioonist» nii mõnegi kopika.

Kui nii Euroopa Liidus kui majandusministeeriumi vedamisel ka Eestis on kõigi riiklike ja avalike infosüsteemide edasise arendamise aluspõhimõtteks vaba tarkvara, ei saa nimetatud aluspõhimõtteist mööda vaadata ka haridusteenuse korraldamisel. Oleks ju kummaline, kui haridusteenuse osas nimetatud põhimõtteid, näiteks infosüsteemide koosvõime vajadust, ­eirataks ning ehitatakse kogu teenus üksikute eraõiguslike platvormide kesksena.

Selle asemel peaks haridusteenus olema maksimaalselt universaalne ja mitte-diskrimineeriv. See peaks olema võrdselt ja vabalt kättesaadav kõigilt võrgupõhistelt Eestis kasutusel olevatelt platvormidelt – veeb arvutites, mobiilides, mängukonsoolides, digi-TVs jne.
Ehk, rõhutades: lahenduseks saab ikka olla vana hea veeb kui avalik, universaal­ne, hästi standardiseeritud ja kõigile – nii arendajatele kui kasutajatele – vabalt valla platvorm.

Neile, kes siinkohal muretsevad veebi kasutamise mugavuse pärast võrreldes näiteks iPadiga, olgu märgitud, et W3Cs (veebi standardiseerimisorganisatsioon) tehakse väga efektiivset, ka meediatootjaid rahuldavat tööd nii multiplatvormilise veebi standardiseerimisega kui ka HTML 5ga, mis hakkab võimaldama hoopis visuaalsemaid ja efektsemaid kasutajaliideseid.

Eeltoodust lähtudes jõuame järelduseni, et tahvelarvutid saavad olla vaid orgaaniline osa palju laiemast haridustehnoloogilisest tervikust ja selle evolutsioonist. Võime edasi diskuteerida, kas tahvelarvutite riiklik hange on põhjendatud, et kergendada laste koolikotti, kuid mingit haridusrevolutsiooni keskpunkti ei tuleks sellest oodata.

Pigem on esiotsa mõtet nimetatud tehnoloogia osas väga ettevaatlik olla – et vältida «negatiivset rajasõltuvust». See majandusteadusest pärinev mõiste viitab tehnoloogilise standardiseerimise ja tehnoloogiate kasutuselevõtu kohta liiga varakult tehtud otsuste ebasoovitavatele tagajärgedele, mida hiljem raske parandada.

Teha mahukaid avalikke investeeringuid ja ehitada haridussüsteem üles suletud ja eraõiguslikele tehnoloogiatele tooks kaasa riski langeda just nimelt sedasorti negatiivsesse rajasõltuvusse.

Lõpuks, sedasorti diskussioonid ei ole meediauuringutes kaugeltki harukordsed. Ikka leidub tihti just literatuurse taustaga õpetlasi, kes kalduvad nn tehnoloogilisse või tekstuaalsesse reduktsionismi.

Nad tegelevad vaid uute meediatehnoloogiate väikeste vormiliste küsimustega ning ignoreerivad samas, miks on mõni uus meediatehnoloogia kujundatud ühel või teisel moel, millised on olnud seda tehnoloogiat kujundanud institutsioonide motivatsioonid ja omavahelised jõuvahekorrad. Ning mida tähendab see tehnoloogiline formaat nii kasutajate, kodanike kui ka väiketootjate võimalustele või vabadustele.

Need, teoreetilises keeles öelduna poliitökonoomilised küsimused on aga olulised, sest aitavad kriitiliselt analüüsida vajadust luua uusi, avalikkusele vajalikke poliitikaid, regulatsioone, teenuseid ja tehnoloogiaid.

Indrek Ibrus kaitses äsja Londoni Majandusülikoolis (LSE) doktoritöö mobiilsele veebile omaste meediavormide evolutsioonidünaamikast.